Rahvusülene Eesti ajalugu: vestlus Acta Historica Tallinnensia teemanumbri toimetaja Karsten Brüggemanniga

Ajakirja Acta Historica Tallinnensia 2021. aasta esimene number on pühendatud Eesti rahvusülese ajaloo uurimisele. Ingliskeelse teemanumbri koostas Tallinna Ülikooli Eesti ja üldajaloo professor Karsten Brüggemann, kes avab alljärgnevas intervjuus teemanumbri koostamise ajendeid ja eesmärke.

Mida tähendab kontseptsioon „rahvusülene ajalugu“?

Nagu „rahvusülesuse“ mõiste vihjab, püüab „rahvusülene ajalookäsitus“ liikuda rahvusriigi piiridest kaugemale, lisades teadusuuringute fookusesse igasugused ideede, asjade ja inimeste piiriülesed voolud, hoovused ja liikumised. Ajalookirjutuse ajaloos pole see muidugi mitte midagi revolutsiooniliselt uut. Regiooniülesed või isegi globaalsed kontekstid on olnud alati olulised mõistmaks isegi niisuguse väikese riigi, nagu seda on Eesti, minevikku terviklikumalt. Rahvusülene ajalugu on viimasetel kümnenditel tõukunud ajaloolaste kasvavast huvist just piiriüleste protsesside vastu (märksõnad: globaliseerumine, ränne, kliimamuutused). Samas jääb see ikkagi vaid üheks võimalikuks ajaloolaste poolt kasutatud suunaks, mis võimaldab minevikku mõista laiemalt („histoire croisée“, „põimunud ajalugu“, „globaalne ajalugu“ jne).
Ühesõnaga, rahvusülene ajalugu peaks rahvusliku ajalookirjutuse eksklusiivsust relativeerima. Seejuures ei tohiks kahelda vajaduses kirjutada mitmekesiseid kohalikke või siis rahvuslikke ajalugusid. Mõistagi eksisteerivad suured ajalooalased uurimisvaldkonnad, mis ei vaja rahvusülest perspektiivi. Siiski pole ilmtingimata kõigi rahvusüleste seoste ja voolude eesmärgiks olnud inimkonna hüvang. Ajaloolased on alles hiljuti alustanud rahvusülese ajaloo süngema poole põhjalikuma uurimisega, käsitledes näiteks sotsiaalse manipulatsiooni projekte, mis on olnud kannustatud natsismist või ka stalinismist.

Miks on selline kontseptsioon esile kerkinud ja mis motiveeris Teid sellist uurimisprojekti organiseerima?

„Rahvusliku ajalookäsituse“ relativeerimisel on ajaloouurimises pikk traditsioon. Lähenemisviiside hulka, mis ei vaja analüütilise raamistikuna kontseptsiooni „rahvus“, kuuluvad näiteks ideede ajalugu, majandusajalugu ja mikroajalugu. Samas „rahvusriigi“ kontseptsioon on alates 19. sajandist olnud ajaloouurimises keskse analüüsiraamistikuna käibel. Alates sellest ajast on ajaloolased paigutunud ka rahvusluse projekti esirinda. „Evolutsiooniline rahvuslik historitsism“, nagu on öelnud tuntud briti ajaloolane Christopher Bayly, on veel tänini „kogu maailmas ajaloo mõtestamise valitsev vorm“. See kehtib eriti postkoloniaalsete ühiskondade puhul, kus rahvusliku narratiivi loomine on rahvusriigi projektis põhjapanev. Postsotsialistlik ajalookirjutus on Eestis järginud suuresti sedasama rada. Rahvusülene ajalookäsitlus, mille juured pärinevad emantsipatoorsetest vasakpoolsetest teadusmiljöödest, võiks justkui ähvardada muuta rahvusliku teadusagenda mitterahvuslikuks. Samas tõik, et Eesti Teadusagentuur meie projekti rahastas, näitab rahvuslike akadeemiliste institutsioonide valmisolekut toetada alternatiivseid käsitlusi. Ja ausalt öeldes oli ka juba aeg, et eesti (uuema perioodi) ajaloolased järgiks eesti etnoloogide, antropoloogide, kirjandusteadlaste ja medievistide eeskuju uurides maailmu, mis vaatavad „rahvusest“ kaugemale.

Eestis, sarnaselt paljudele teistele postsotsialistlikele riikidele, kipuvad inimesed hindama kõrgelt kontseptsioone, nagu „rahvus“ või „iseseisvus“. Mis kasu võiksid saada praegused ühiskonnas domineerivad narratiivid ja käimasolevad arutelud, kui akadeemilises ajalookirjutuses toimuks „rahvusülene pööre“?

Viimase kümnendi jooksul on „rahvusülene pööre“ jõudnud Eesti teadusmaailma. Osalt on see juhtunud ka seetõttu, et paljud noored kolleegid on veetnud teatud perioodi teistes Euroopa ülikoolides. Olen veendunud, et selle mõju hakkab peatselt ilmnema uusaega ja lähiajalugu käsitlevates teadustöödes. Üldiselt kehtib põhimõte, et mida kaugemale Eesti minevikus minna, seda rohkem on niikuinii vaja tegeleda „võõraste“ võrgustike, praktikate ja traditsioonidega. Seda osalt juba seetõttu, et põliselanike poolt toodetud dokumentatsiooni napib. Nüüdisajale eelnenud kohalik ajalookirjutus, kui kõrvale jätta arheoloogilised artefaktid, põhineb peamiselt tekstidel, mis on kirja pandud läbi koloniseerijate silmade. Seega kujutavad kirjalikud allikad enamasti näited kultuuridevahelisest kommunikatsioonist, mis peegeldavad kultuuriüleseid protsesse. Pole kahtlustki, et mida mitmekesisemad on lood, mida mineviku kohta jutustame, seda paremini me seda ka mõistame. Näiteks tänapäevased rändeuuringud tegelevad migrandi peas valitseva erilise suhtega sihtriigi ja kodumaa vahel. Selle asemel, et fokuseerida vaid indiviidi suhtele tema kodumaaga, lubab selline perspektiiv keskenduda terviklikumale rahvusülesele analüüsile. Rahvuslus on konstrueeritud rahvusüleselt. Võtmata arvesse Euroopa-üleseid põimumisi alates 19. sajandi keskpaigast ja nende mõju kohalikele kujutluspiltidele rahvusest, pole võimalik eesti rahvusluse ajalugu terviklikult mõista.

Küsitles Airi Uuna

Acta Historica Tallinnensia on rahvusvaheline ajalooajakiri, mida publitseerib Eesti teaduste akadeemia koostöös Tallinna ülikooli ja Tartu ülikooliga.