Akadeemia

Akadeemia peamiseks missiooniks on kogu oma liikmeskonna hoole ja vastutuse ning intellektuaalse jõuga aidata kaasa teadmistepõhise ühiskonna loomisele ja edendamisele Eestis. Oma ülesannete täitmiseks akadeemia annab sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega soovitusi ja eksperthinnanguid, osaleb teadus- ja arendustegevust puudutavate õigusaktide ettevalmistamisel, arendab tegevust teaduse populariseerimiseks ning lähendamiseks üldsusele, samuti teadusalast koostööd nii Eesti-siseselt kui ka rahvusvaheliselt.

Oma ülesannete täitmiseks akadeemia:

  • algatab, korraldab ja koordineerib teadusuuringuid;
  • arendab rahvusvahelist teaduslikku koostööd ja esindab Eesti teadust rahvusvaheliste organisatsioonides;
  • kirjastab teaduslikke ja populaarteaduslikke väljaandeid;
  • arendab koostööd ülikoolide ja teiste teadusasutustega ning aitab kaasa uute teadlaspõlvkondade ettevalmistamisele;
  • korraldab teaduslikke nõupidamisi, konverentse ja ettekandekoosolekuid;
  • viib läbi teadustööde konkursse ja määrab auhindu teaduslike uurimistööde eest;
  • määrab stipendiume ja uurimistoetusi teadlastele ja üliõpilastele;
  • arendab tegevust teaduse populariseerimiseks;
  • nõustab Riigikogu, Vabariigi Valitsust ja riigiasutusi ning annab neile soovitusi;
  • osaleb teadus- ja arendustegevust puudutavate õigusaktide ettevalmistamises;
  • osaleb oma esindajate kaudu Eesti teadus- ja arendusasutuste,
  • sihtasutuste ning otsustus- ja ekspertkogude töös kooskõlas nende tegevust reguleerivate õigusaktidega;
  • esitab arvamusi Eesti teadus- ja arendustegevuse finantseerimise ja teaduskorralduse kohta;
  • aitab kaasa teadlaste loomingulise potentsiaali realiseerimisele ja kaitseb nende õigusi.

Akadeemiate sünd Euroopas

Esimesed teaduste akadeemiad asutati Euroopas 17. sajandil. Nende loomiseni viis see, et valitsejad soovisid saada tarka nõu. Toonased valitsejad ise ei pruukinud olla teadusest huvitatud, ent nende kõrval olid sageli mõjukad tegelased, kes oskasid teadmisi hinnata. Näiteks Louis XIV asutas 1666. aastal Prantsusmaa teaduste akadeemia oma rahandusministri Jean-Baptiste Colbert’i nõuandel. Colbert ise oli suur teadlaste austaja ning pidas kirjavahetust paljude toonaste silmapaistvate teadlastega, nagu näiteks Christiaan Huygensiga ja Carlo Roberto Datiga.

Kokku kuulus enne Eesti iseseisvust Venemaa Peterburi teaduste akadeemiasse sadakond siitmailt pärit teadlast. Eesti-ja Liivimaalt pärit teadlased kuulusid ka teiste maade, näiteks Rootsi, Ungari jne. teaduste akadeemiasse. Fotol: akadeemik Friedrich Schmidt koos teiste VII Rahvusvahelisel Geoloogiakongressil osalejatega pitse kokku löömas. Aasta oli 1897. (foto: Ajalooarhiiv)

Akadeemiaid oli tarvis, et tõsta hariduse ja teaduse taset. Üheks toonaste valitsejate ambitsiooniks akadeemiate asutamisega oli ka kiriku võimu piiramine. See tõttu vaataks kirik toona akadeemiate asutamisele halvasti ning ka hiljem on teoloogid olnud teravateks teaduste akadeemiate kriitikuteks. Valitsejate toetus fundamentaalteadustele oli väga oluline, kuna just see võimaldas saavutada neil kõrge taseme. Teaduste akadeemiate asutamine 17. sajandil muutis teaduse ka sotsiaalseks liftiks, sest tavainimene võis sattuda kuninga kõrvale tingimusel, et tegemist oli geniaalse teadlase või kirjanikuga.

Peterburi teaduste akadeemia liige Wilhelm Ostwald sündis ja kasvas Riias, tema isa oli asunud Liivimaale Saksamaalt ning perekonna juured olid Hessenis ja Berliinis. Seni on tegemist ainsa Tartu ülikooli lõpetanud Nobeli preemia laureaadiga (foto: Ajalooarhiiv)

Vanimaks tegutsevaks teaduste akadeemiaks on 1652. aastal Baieris asutatud Leopoldina, mille keiser Leopold I kinnitas 1682. aastal kogu Saksa-Rooma keisririigi teaduste akadeemiaks. Suurbritannia teaduste akadeemiana toimiv Londoni Kuninglik Selts asutati 1660. aastal ning Põhjamaade vanim, Rootsi kuninglik teaduste akadeemia asutati 1739. aastal. Venemaal, mis oli seni lääne tsivilisatsiooni perifeerias arenenud mitte kõige õigemas suunas, tuli akadeemia asutada koos ülikooli ja gümnaasiumiga, sest igasugune haridussüsteem praktiliselt puudus. Seda tehti keiser Peeter I ukaasiga 1724. aastal. Keiserlikku Peterburi teaduste akadeemiasse kuulus mitmeid Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud teadlaseid, nagu näiteks Karl Ernst von Baer, Alexander von Bunge, Alexander von Middendorff, Georg Friedrich Parrot, Georg Wilhelm Richmann, Peter Carl Ludwig Schwarz, Friedrich Georg Wilhelm von Struve, Otto Wilhelm von Struve jt.

Eesti teaduste akadeemia sünd ja tegevus 1938-1940

Tartu ülikool oli 19. sajandil teatud perioodidel ainus teadusülikool kogu Vene Impeeriumis. Iseseisvunud Eesti Vabariigis leiti esialgu, et Tartu ülikool võiks täita ka teaduste akadeemia koordineerivaid ja nõuandvaid funktsioone. 1930. aastatel neist seisukohtadest loobuti. Fotol: Tartu ülikooli peahoone 19. sajandi lõpul (foto: Ajalooarhiiv)

Esimesed teadusseltsid, mis tegutsesid läheduses Tartu ülikooliga loodi Eestis 19. sajandil ning need tekitasid olulise vundamendi siinsele teadusele. Ideed Eesti teaduste akadeemia asutamiseks tekkisid samal ajal Eesti iseseisvumisega. Näiteks tehti ettepanek asutada teaduste akadeemia tähistamaks pärisorjuse kaotamise sajandat aastapäeva Liivimaal 1919. aastal. Selleni siiski ei jõutud kuna toona nappis Eestis nii eestlastest teadlasi ning peale selle oli noore riigi ees olulisemaid väljakutseid, näiteks omakeelse rahvusülikooli ja haridussüsteemi käivitamine. Väikesel riigil polnud selliseid ressursse, nagu näiteks Peeter I, kes tegi seda 18. sajandi algul kõike korraga, kuid ka kelle esialgsed akadeemikud olid peaaegu eranditult välismaalt kutsutud teadlased.

Sellegi poolest üritati rajada midagi teaduste akadeemia sarnast. Asutava Kogu 27. mai 1920. aasta seadusega loodi Eesti teaduse asutus. Selle ülesandeks oli teadustegevuse toetamine ja koordineerimine. Selle juhatus pidi asuma Tartus, tema liikmeteks pidid olema ülikooli õppejõud, teaduslikud asutused, organisatsioonid ja seltsid, kirjasaatjad liikmed ja auliikmed. Teaduse asutus ei hakanud kunagi tööle, sest see kohtas vastuseisu Tartu ülikoolilt ning Tartust pärit poliitikutelt, kes leidsid, et teadustöö tuleb jätta Tartu ülikooli pärusmaaks ning akadeemia-sarnase organisatsiooni loomine on mittevajalik ressursside raiskamine. Järgnevalt nähti siiski, et Tartu ülikool pole võimeline kõiki riigile vajalikke teadusprobleeme lahendama ning akadeemia asutamine muutus ajapikku taas aktuaalseks.

1930. aastate teiseks pooleks oli olukord teaduses ja hariduses palju muutunud. Üles oli ehitatud eestikeelne üldharidus-ning kõrgharidussüsteem. Kui 1920. aastate algul oli eestlastest teadlaseid ja õppejõude vähe ning Tartu ülikooli juurde tuli kutsuda hulgaliselt välisõppejõude nende koolitamiseks, siis iseseisvusperioodi lõpuks oli tehtud töö hakanud vilja kandma ning peale oli kasvanud uus põlvkond eesti teadlaseid ja õppejõude, kellest mitmed saavutasid oma erialal silmapaistvaid tulemusi. Aastal 1936 anti Tallinna Tehnikainstituudile kõrgkooli õigused ning aastal 1938 nimetati see ümber Tallinna Tehnikaülikooliks. See ning 1938. aastal kehtima hakanud ning Tartu ülikooli autonoomiat kärpinud ülikooliseadus aitas murda Tartu ülikooli vastasseisu ning-töötamist teaduse katuseorganisatsiooni rajamisele. Pealegi oli teaduste akadeemia rajamine Pätsi režiimi jaoks ka mõneti präänikuks, sest selleks ajaks oli Eestil olemas oma teadlaskond, kelle väljapaistvamaid liikmeid akadeemiasse ülendada ning sellega positiivselt hõlmata.

Eesti teaduste akadeemia sündis 1938. aastal. Akadeemia liikmete keskmine vanus oli 1938. aastal veidi üle 50, pooled akadeemikutest olid saanud kõrghariduse väljaspool Eestit ning neli olid võidelnud Eesti Vabadussõjas. Fotol on akadeemikute kogunemine Tartu ülikooli aulas 1938. aasta aprillis. (Foto: Ajalooarhiiv)

Eesti teaduste akadeemia asutati 1938. aasta 28. jaanuaril, selle aluseks oli riigihoidja Konstantin Pätsi dekreedina väljaantud Eesti Teaduste Akadeemia seadus. Selle järgi allutati autonoomne akadeemia haridusministeeriumile. Seadus jõustus pärast avaldamist Riigi Teatajas 7. veebruaril 1938. aastal. Teaduste akadeemiat pidi seaduse kohaselt juhtima akadeemia president, täiskogu ning humanitaar-ja loodusteaduse sektsiooni juhatajad ning sektsioonikogud. Akadeemia pidi valima tegev-, au- ja korrespondentliikmeid. Akadeemia koosseisus oli ette nähtud 20 tegevliiget. Peale 70nda eluaasta ületamist arvati tegevliige emeriteerunud liikme staatusesse.

13. aprillil 1938 kinnitas riigihoidja Päts haridusministri ettepanekul esimesed 12 teaduste akadeemia liiget: geograaf Edgar Kandi, rahvaluuleteadlase Oskar Looritsa, keeleteadlase Julius Margi, ajaloolase Hendrik Sepa, kirjandusteadlase Gustav Suits ja õigusteadlase Jüri Uluotsa (kõik kuus kuulusid humanitaarteaduste sektsiooni), taimefüsioloog Hugo Kaho, keemik Paul Kogermani, arstiteadlase Aleksander Paldroki, arstiteadlase Ludvig Puusepa, arstiteadlase Karl Schlossmanni ja astronoom Ernst Öpiku (kuus viimati nimetatut moodustasid loodusteaduste sektsiooni). Akadeemia keskmine vanus oli 1938 veidi üle 50, pooled neist olid saanud kõrghariduse väljaspool Eestit ning neli olid võidelnud Eesti Vabadussõjas.

Teaduste akadeemia esimene täiskogu istung toimus 20. aprillil 1938 Tartu ülikooli nõukogu saalis. Akadeemia presidendiks valiti Karl Schlossmann, asepresidendiks sai peale Gustav Suitsu loobumist Julius Mark. Loodusteaduste sektsiooni juhiks valiti Paul Kogerman ning humanitaarteaduste sektsiooni juhiks Edgar Kant. Ametisse kinnitati nad 11. mail Konstantin Pätsi otsusega. Pidulik avakoosolek peeti 22. oktoobril president Pätsi osalusega Tallinnas Eesti kaubandus-ja tööstuskoja saalis.

Peale 1940. aasta juunipööret ja iseseisvuskaotust likvideeriti Varese valitsuse haridusministri Julius Semperi 17. juulil allkirjastatud seadusega Eesti teaduste akadeemia. Akadeemia liikmete saatus nõukogude okupatsiooni ajal kujunes erinevaks. Paul Kogerman küüditati 14. juunil 1941 perega Sverdlovski oblastisse ja saadeti vangilaagrisse, kust vabanes 1945. aastal. Õnneks polnud teiste akadeemikute represseerimiseks nõukogude võimul palju aega ning enamik jätkas oma tegevust saksa okupatsiooni ajal (1941-1944). Enamik elusolevatest akadeemikutest põgenes 1944. aastal läände, kus jätkati teadustegevust. Ehkki teaduste akadeemia likvideerimist 1940. aastal loeti peale nõukogude võimu põgenemist ebaseaduslikuks, ei olnud järgnenud saksa okupatsiooni ajal võimalusi selle tegevuse taastamiseks.

Teaduste akadeemia nõukogude Eestis 1946-1991

Nõukogude Venemaal kujunes teadustea akadeemia olukord peale 1917. aasta oktoobripööret keeruliseks. Uus režiim suhtus teadlastesse ja teaduste akadeemiasse umbusklikult ning ka vene akadeemikud ei toetanud enamlaste riigipööret. Samas ei kiirustanud enamlased akadeemiat ja teadlaseid ahistama. Vastavat nõu oli Leninile andnud esimene rahvaharidusasjade rahvakomissar Anatoli Lunatšarski. Aastal 1925 moodustati Poliitbüroo juures teaduste akadeemia järelevalve ja koordinatsiooni komisjon, mis 1927. aastast tegeles uute akadeemikute valimise ettevalmistamisega. Komisjon koostas nimekirju akadeemikute kandidaatidest, kes olid jagatud kolme kategooriasse: „kommunistliku partei liikmed“; „kommunistlikule parteile lähedal seisvad kandidaadid“ ning „kommunistlikule parteile vastuvõetavad kandidaadid". Lühidalt öeldes üritati teadust kõigiti allutada ideoloogilisele järelvalvele ja survele.

Nõukogude võimu perioodil olid teised lipud ja loosungid. Ka ei tunnistanud nõukogude võim Eesti teaduste akadeemia õigusjärjepidevust, lugedes 1946. aastat akadeemia asutamiseks kuni perestoikani. Fotol: akadeemia president Johan Eichfeldt avab teaduslikku sessiooni Piistaojal. Aasta oli 1950 (Foto: Eesti Filmiarhiiv)

1940. aastatel loodi teaduste akadeemiad liiduvabariikides. Esialgu nimetati neid NSV Liidu teaduste akadeemia filiaalideks, hiljem teaduste akadeemiateks. Eesti NSV teaduste akadeemia asutamist arutati juba enne seda kui Nõukogude armee oli Eesti uuesti vallutanud. 22. Juunil 1945 valmis Eesti NSV rahvakomissaride nõukogus ning EK(b)P keskkomitees ühismääruse projekt Eesti teaduste akadeemia taastamiseks. Sama aasta 28. juunil anti välja määrus „Teaduste Akadeemia taastamise kohta“. Samas loodi ka Eesti NSV teaduste akadeemia organiseerimistoimkond, kel tuli oma ettepanekud esitada 1. augustiks. Organiseerimiskomitee tegi ettepaneku rajada akadeemias humanitaarteaduste, loodusteaduste, meditsiiniliste teaduste, tehniliste ja täppisteaduste ning põllumajandusteaduste osakonnad. Viimast polnud esialgu aga võimalik akadeemiasse rajada, sest Eesti NSV põllutöö rahvakomissariaadi juures olid vastavad instituudid alles rajamisel. Lisaks oli akadeemia koosseisu võimalik arvata erinevaid muuseumeid, ülikooli botaanikaaed, tööstuse teadusliku uurimise keskinstituut ja majanduse uurimise instituut.

NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu ei kinnitanud projekti Eesti teaduste akadeemia taastamisest vaid sätestas 1946. aasta 19. jaanuari määrusega, et asutatakse Eesti NSV teaduste akadeemia asukohaga Tallinnas. Kuni aastani 1989 loeti 1946. aastat ametlikult teaduste akadeemia asutamisaastaks. Moskvas kinnitati teaduste akadeemia struktuur nelja osakonna, 15 instituudi, nelja muuseumi, kolme seltsi ja kahe iseseisva sektoriga.

1945. aasta lõpul tegeleti aktiivselt akadeemia liikmekandidaatide otsimise ja nende tausta kontrollimisega. 5. aprillil 1946 allkirjastas Eesti NSV ministrite nõukogu esimees Arnold Veimer määruse Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisu kohta. Esimesteks korralisteks liikmeteks nimetati Johan Eichfeld, Aksel Kipper, Paul Kogerman (oli ka Eesti Teaduste Akadeemia liige), Alfred Koort, Hans Kruus, Ferdinand Laja, Artur Luha, Ottomar Maddison, Jüri Nuut, Alma Tomingas, Nikolai Tomson, Juhan Vaabel, Voldemar Vadi ja Johannes Voldemar Veski ja korrespondentliikmeteks Julius Aamisepp, Albrecht Altma, Harald Arman, Harald Haberman, Leo Jürgenson, Karl Orviku, Mihkel Pill, Oskar Sepre, Friedebert Tuglas ja August Vaga. Esimeseks Eesti NSV teaduste akadeemia presidendiks nimetati ajaloolane Hans Kruus. Samal päeval kinnitas Eesti NSV ministrite nõukogu ka akadeemia põhikirja. 6. aprillil 1946 toimus Toompea lossi valges saalis Eesti NSV üldkogu esimene koosolek.

Alates 1947. aastast jäi akadeemia järjest tugevamalt sovetiseerimise surve alla. Nõuti usaldusväärsete ja parteilaste edutamist teaduste akadeemia struktuurides. Järgnevatel aastatel vallandati ja represseeriti teaduste akadeemia süsteemist hulgaliselt inimesi, keda nõukogude võim umbusaldas. 1950. aastal vabastati ametist teaduste akadeemia president Hans Kruus, kes visati parteist välja ja arreteeriti.

Peale Stalini surma 1953. aastal partei surve akadeemiale leevenes. Aastast 1956 oli teadlastel taas võimalik rohkem teadustööle keskenduda. Ühes Hrustšovi sulaga tekkis võimalus luua sidemeid välismaaga ning alates 1956. aastast tekkis eesti teadlastel uuesti võimalus käia väliskomandeeringutes. Paranesid ka töötingimused.

1950. lõpul ja 1960. aastate algul alustas Nikita Hruštšov uut teaduste akadeemiate reformi. Teaduste akadeemiate koosseisudest –mh. ka Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisust- lahutati instituute ja viidi ministeeriumite ning erinevate ametkondade alluvusse. Hruštšov ise märkis, et teadlased tuleb viia „elule lähemale“. Kui Nõukogude Liidu teaduste akadeemias kutsus see esile protesti ja president Aleksandr Smejanov läks protestimärgiks isegi erru, ähvardas Hruštšov 1964. aasta juulis NLKP Keskkomitee pleenumil „teaduste akadeemiad laiali peksta“. Seda ähvardust ta täita ei jõudnud, sest kolme kuu pärast ta kukutati.

Eesti NSV teaduste akadeemia jaoks tähendas Hruštšovi aeg koosseisude vähendamist. Kärbete tulemusel jäi akadeemia koosseisu kümme instituuti ja mõned allaasutused. 1964. aastal sai akadeemia uue põhikirja ja muudeti ka Eesti NSV teaduste instituutide tüüppõhimäärust. Teaduste akadeemia president aastatel 1950-1968 Johan Eichfeld oli suure kohanemisvõimega ja jäi ellu kiiresti muutunud oludes. Samas pärssis tema toetus Trofim Lõssenko õpetusele, mis Nõukogude Liidus heideti kõrvale alles 1966. aastal, teaduse arengut bioloogia, sordiaretuse, põllumajandusteaduse jm. vallas.

1969. aastal sai akadeemia uue põhikirja, mis 1964. aasta põhikirjast palju ei erinenud. 1970. ja 1980. aastatel oli Nõukogude Liidul kasutada suured ressursid erinevate valdkondade toetuseks. Oma osa sai ka teadus. Samas on sellele perioodile omane kõikide elualade allutamine keskvõimu kontrollile. Teadlased õppisid nendes oludes paremini orienteeruma ning paranes ka partei otsustega saadud teadusrahastus. Samas eelistasid riigivõimud sel perioodil näha kvaliteedi asemel kvantiteeti, mis omakorda muutis teadlaste ja teadusinstitutsioonide tegevuse keerukamaks.

13. detsembril 1984 võeti vastu uus akadeemia põhikiri, mille Ministrite Nõukogu kinnitas järgmise aasta 17. mail. Mihhail Gorbatšovi võimuletuleku järel üritati tsentraliseerimisprotsesse ümberpöörata ning kohalikule tasandile anda rohkem otsustamisõigust. Ka Eesti NSV teaduste üldjuhtimine läks Moskva võimumeestelt üle Tallinna omadele. Samas jätkus 1989. aastani stagnaajale omane ekstensiivne areng ning see peegeldus Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisude paisumises. 1989. aastal oli teaduste akadeemia süsteemis tööl 4446 inimest, kellest otseselt teadusasutustes töötas 2814, kellest omakorda teadustöötajaid oli 1312. Piltlikult öeldes oli iga teadlase kohta kaks bürokraati.

Tulevased Eesti teaduste akadeemia liikmed: Richard Villems, Andres Metspalu ja Mart Ustav professor Artur Linnu laboratooriumis aastal 1982 (foto: Eesti Filmiarhiiv)

Teaduste akadeemia tegevusse tõid murrangu 1988. ja 1989. aasta. Eesti ühiskond tegi läbi kiireid muutusi ning teaduste akadeemia ei jäänud neist kõrvale. 1988. aasta üldkogul otsustati muuta põhikirja. Uus põhikiri võeti vastu üldkogul, mis toimus 1989. aasta 6. aprillil. Akadeemia kuulutas end 1938. aastal asutatud Eesti teaduste akadeemia õigusjärglaseks, suurendati autonoomiat Eesti NSV ja keskaparaadi asutustest ning Nõukogude Liidu teaduste akadeemiast.

Iseseisvas Eestis 1991-…

Eesti teaduste akadeemia hoone 1990. aasta suvel (foto: Eesti Filmiarhiiv)

Eesti iseseisvumine 1991. aastal tähendas nõukogulikule teaduste akadeemia süsteemile surma, sest väikesel riigil ja rahval puudusid ressursid sellise aparaadi üleval pidamiseks. Eesti teadlaste liit kutsus juba 1991. aastal lammutama senist süsteemi ning muutma teaduste akadeemiat personaalakadeemiaks. Sellega pidi kaasnema instituutide ja teiste teaduste akadeemia asutuste üleviimine ülikoolide alluvusse. Rootsi teaduste akadeemialt telliti 1991. aastal hindamisraport, mis valmis 1992. aastal ja milles sisalduvad hinnangud põhimõtteliselt toetasid teadlaste liidu üleskutset. Teaduste akadeemiale heideti ette vähest sidet ja koostööd ülikoolidega, vähest publitseerimist ning keerulist ja ülepaisutatud struktuuri.

Järgnevatel aastatel vähenes nii teadustegevus, akadeemia koosseis kui ka akadeemia baasfinantseerimine riigieelarvest. Aastal 1994 oli teaduste akadeemia struktuuri tööle jäänud 2175 inimest (võrreldes 1989. aastaga vähenes see arv kaks korda). Neist teadusasutustes töötas 1763 inimest, kellest teadlasi oli 812.

1994. aasta vältel valmistati riigikogus ette Eesti teaduskorralduse seadust, mis võeti vastu 15. detsembril ja hakkas kehtima 1995. aasta 22. jaanuarist. Teaduste akadeemia president aastatel 1990-1994 Arno Köörna oli üritanud akadeemiat lagunemise eest kaitsta ning protestis kavandatud muudatuste vastu, kuid seda ei võetud arvesse. Akadeemialt võeti teaduskorralduse seadusega instituudid ja allasutused ning kohustati need kuue kuu jooksul haridusministeeriumi haldusalasse üle andma. Akadeemial tuli neid muudatusi aktsepteerida.

Teaduste akadeemia võttis 1995. aastal vastu uue põhikirja. Selles sätestati, et akadeemia põhiline tegevussuund on teadusnõu andmine. Suur roll akadeemia tegevuse kujundamisel anti 1995. aasta põhikirjaga viieks aastaks ametisse valitud presidendile, kellele anti akadeemia üldjuhtimine ning esindusfunktsioonid Eestis ja välismaal. Akadeemia jooksvat tegevust pidi edaspidi korraldama kantselei viieks aastaks ametisse valitud peasekretäri juhtimisel.

Eesti taasiseseisvumine ja Nõukogude Liidu lagunemine tähendas suuri muudatusi, aga ka vanade traditsioonide tagasitulekut. Fotol: Nõukogude võimu poolt hävitatud Balti rügemendi võitlejatele mõeldud mälestuskivi ennistamisetseremoonia teaduste akadeemia hoovil 1990ndatel (foto: Eesti Filmiarhiiv)

Esimese presidendina juhtis uue põhikirjaga akadeemiat aastatel 1994-2004 Jüri Engelbrecht. Tema ajal võttis riigikogu 16. aprillil 1997 vastu Eesti teaduste akadeemia seaduse, mis tagas akadeemiale autonoomse avalik-õigusliku isiku staatuse. Peale selle on teaduste akadeemia saavutanud presidentide Engelbrechti, Richard Villemsi (2004-2014) ja Tarmo Soomere (2014-…) ajal saavutanud akadeemia nähtavuse ja rolli kasvu Eesti ühiskonnas, peale selle on nende ajal teaduste akadeemiaga assotsieerunud hulk teadusseltse ja-asutusi. Teaduste akadeemiast kujunes neil aastatel oluline teaduskeskus, mille raamides viiakse ellu teadusüldsuse tegevuse planeerimist, organiseerimist ja koordineerimist.

Koostaja: akadeemik Tõnu-Andrus Tannberg

Alljärgnevalt on kõigile huvilistele kättesaadavaks tehtud valik Eesti teaduste akadeemia tegevust aastatel 1938–1940 kajastavaid arhiiviallikaid, mis on tänasel päeval tallel rahvusarhiivis. Valitud dokumendid kajastavad akadeemia tegevuse üksikuid tahke ja ei anna süsteemset ülevaadet selle asutuse ajaloost. Teaduste akadeemia loomise eellugu, tegevust aastatel 1938–1940 ning likvideerimist on põhjalikumalt käsitletud Erki Tammiksaare ja Ken Kallingu monograafias „Eesti Teaduste Akadeemia ajalugu. Arenguid ja järeldusi“ (Tallinn, 2008).

Haridusministri A. Jaaksoni ettepanek riigihoidjale K. Pätsile teaduste akadeemia koosseisu kinnitamiseks 13. aprillil 1938. aastal (RA, ERA.31.3.15174b, l 1). Vt dokumenti SIIN.

Riigihoidja K. Pätsi otsus teaduste akadeemia koosseisu kinnitamise kohta 13. aprillil 1938. aastal (RA, ERA.31.3.15174b, l 3). Vt dokumenti SIIN.

Riigihoidja K. Pätsi otsus nimetada teaduste akadeemia presidendiks Karl Schlossmann 13. aprillil 1938. aastal (RA, ERA.31.3.15174b, l 2). Vt dokumenti SIIN.

Eesti vabariigi valitsuse otsus nimetada Julius Mark teaduste akadeemia abipresidendiks 11. mail 1938. aastal (RA, ERA.31.3.13824, l 2). Vt dokumenti SIIN.

Riigihoidja K. Pätsi otsus teaduste akadeemia koosseisu kinnitamise kohta 13. aprillil 1938. aastal (RA, ERA.31.3.15174b, l 3). Vt dokomenti SIIN.

Eesti vabariigi presidendi otsus Eesti teaduste akadeemia 1938.–1939. aasta eelarve kinnitamise kohta 16. juuli 1938. aastal (RA, ERA.31.3.10213, l 4–6). Vt dokumenti SIIN.

Eesti vabariigi presidendi otsus teaduste akadeemia 1939.–1940. aasta eelarve kinnitamise kohta 14. jaanuaril 1939. aastal (RA, ERA.31.3.11297, l 2–4). Vt dokumenti SIIN.

Eesti vabariigi presidendi otsus teaduste akadeemia 1938.–1939. aasta eelarve täitmise aruande kinnistamises kohta 7. detsembril 1939. aastal (RA, ERA.31.3.11369, l 5–7). Vt dokumenti SIIN.

Vabariigi valitsuse esitis presidendile K. Pätsile kinnitada Theodor Lippmaa teaduste akadeemia liikmeks 9. juunil 1939. aastal (RA, ERA.31.3.13759, l 2). Vt dokumenti SIIN.

Eesti vabariigi presidendi K. Pätsi käskkiri Theodor Lippmaa nimetamise kohta teaduste akadeemia liikmeks 9. juunil 1939. aastal (RA, ERA.31.3.13759, l 2). Vt dokumenti SIIN.

Eesti vabariigi presidendi otsus teaduste akadeemia 1938.–1939. aasta eelarve täitmise aruande kinnistamises kohta 7. detsembril 1939. aastal (RA, ERA.31.3.11369, l 5–7). Vt dokumenti SIIN.

Eesti teaduste akadeemia töökava 1940.–1941. aastaks (RA, ERA1108.5.980, l 1–8). Vt dokumenti SIIN.

Eesti teaduste akadeemia esimene liikmeskond 1938-1940

NimiNimetatudErialaSündinudSurnud
Hugo KAHO 1938loodusteadused15.11.188517.09.1964
Edgar KANT1938humanitaarteadused21.02.190216.10.1978
Paul KOGERMAN1938loodusteadused05.12.189127.07.1951
Teodor LIPPMAA1939*loodusteadused17.11.189227.01.1943
Oskar LOORTIS1938humanitaarteadused09.11.190012.12.1961
Julius MARK1938humanitaarteadused27.03.189002.03.1959
Aleksander PALDROK1938loodusteadused16.05.187101.07.1944
Ludvig PUUSEPP1938loodusteadused03.12.187519.10.1942
Karl SCHLOSSMANN1938loodusteadused19.02.188517.12.1969
Hendrik SEPP1938humanitaarteadused23.03.188805.09.1983
Gustav SUITS1938humanitaarteadused30.11.188323.05.1956
Jüri ULUOTS1938humanitaarteadused13.01.189009.01.1945
Ernst ÖPIK1938loodusteadused22.10.189310.09.1985
Auliikmed
Konstantin PÄTS1939*23.02.187418.01.1956
Johan LAIDONER1940*12.02.188413.03.1953

* valitud

Eesti teaduste akadeemia liikmed 1946-2020

NimiValitudErialaSündinudSurnud
Julius AAMISEPP1946*juurviljade aretus01.09.188319.01.1950
Agu AARNA1961orgaaniline keemia11.10.191511.12.1989
Albrecht ALTMA1946*füüsika23.03.189708.05.1969
Nikolai ALUMÄE1954ehitusmehaanika12.09.191527.03.1992
Richard ANTONS1951majandusteadus11.02.189910.05.1966
Paul ARISTE1954keeleteadus03.02.190502.02.1990
Harald ARMAN1946*arhitektuur22.05.191013.05.1965
Pavel BOGOVSKI1993onkoloogia10.03.191908.03.2006
Nikolai BUZULUKOV1951majandusteadus04.05.190515.09.1979
Alaksander
DOBRJANSKI
1951keemia26.08.188931.01.1965
Johan EICHFELD1946*taimekasvatus ja sordiaretus26.01.189320.04.1989
Olaf EISEN1972orgaaniline keemia28.04.192014.03.1989
Harald HABERMANN1946*zooloogia19.12.190416.12.1986
Raimund HAGELBERG1981majandusteadus07.02.192717.07.2012
Johannes HEIL1951tehnika15.09.189524.07.1991
Arnold HUMAL1951matemaatika10.03.190813.12.1987
Leo JÜRGENSON1946*ehitusmehaanika21.01.190107.09.1986
Juhan KAHK1969ajalugu01.08.192828.06.1998
Gunnar KANGRO1961matemaatika21.11.191325.12.1975
Paul KARD1961füüsika15.12.191403.09.1985
Arnold KASK1961eesti keel10.08.190230.07.1994
Harald KERES1961teoreetiline füüsika15.11.191226.06.2010
Aksel KIPPER1946*astrofüüsika05.11.190725.09.1984
Oskar KIRRET1961keemia27.11.190918.12.1991
Alaksandr KIUR-MURATOV1951veterinaaria20.09.189808.03.1968
Feodor KLEMENT1951füüsika30.05.190328.06.1973
Arnold KOOP1986ajalugu16.07.192221.04.1988
Alfred KOORT1946*filosoofia29.05.190128.09.1956
Ilmar KOPPEL1993loodusteadused (füüsikaline keemia)16.01.194009.01.2020
Arvo KRIKMANN1997humanitaarteadused21.07.193927.02.2017
Lembit KRUMM1987energeetika20.07.192813.12.2016
Hans KRUUS1946*ajalugu22.10.189130.06.1976
Valdek KULBACH1986mehaanika06.04.192731.01.2020
Eerik KUMARI1961zooloogia07.03.191208.01.1984
Grigori KUZMIN1961astronoomia08.04.191722.04.1988
Harri KÄÄR1994tehnikateadused01.07.194420.04.1997
Arno KÖÖRNA1972majandusteadus02.02.192621.12.2017
Ferdinand LAJA1946*veterinaaria17.04.188902.01.1956
Heinrich LAUL1961mehaanika05.08.191016.04.1991
Georg LIIDJA1987füüsika04.08.193312.06.2017
Artur LIND1987molekulaarbioloogia06.04.192730.11.1989
Endel LIPPMAA1972keemiline füüsika15.09.193030.07.2015
Juri LOTMAN1990kultuurisemiootika28.02.192228.10.1993
Artur LUHA1946*geoloogia09.07.189229.12.1953
Ülo LUMISTE1993matemaatika30.06.192920.11.2017
Viktor MAAMÄGI1961ajalugu12.10.191731.05.2005
Ottomar MADDISON1946*tehnika31.03.187930.01.1959
Richard MAHL1954keemiline tehnoloogia28.08.189826.06.1964
Udo MARGNA1987taimefüsioloogia18.11.193417.05.2019
Viktor MASING1993biogeograafia11.04.192518.03.2001
Enn MELLIKOV2003materjalitehnoloogia01.04.194523.07.2018
Uno MERESTE1994humanitaar- ja sotsiaalteadused27.05.192806.12.2009
Lennart MERI2001humanitaarteadused29.03.192914.03.2006
Harri MOORA1957arheoloogia02.03.190002.05.1968
Hilda MOOSBERG1951ajalugu23.11.190331.05.1985
Gustav NAAN1951filosoofia17.05.191912.01.1994
Jüri NUUT1946*matemaatika10.07.189231.05.1952
Ergo NÕMMISTE2012täppisteadused27.06.195611.04.2019
Eve OJA2010matemaatika10.10.194827.01.2019
Karl ORVIKU1946*geoloogia17.07.190307.03.1981
Kalju PAAVER1969bioloogia16.12.192118.03.1985
Viktor PALM1978orgaaniline keemia17.09.192623.01.2010
Aleksander PANKSEJEV1983ajalugu20.10.192127.11.1989
Andrus PARK1987filosoofia17.12.194914.08.1994
Erast PARMASTO1972botaanika23.10.192824.04.2012
Juhan PEEGEL1977filoloogia19.05.191906.11.2007
Mihkel PILL1946*teraviljade aretus07.01.188419.06.1951
Aarne PUNG1954põllumajandusloomade tõuaretus30.06.190914.08.1994
Eduard PÄLL1961eesti keel15.09.190313.06.1989
Hugo RAUDSEPP1961orgaaniline keemia17.09.190006.01.1976
Jaan REBANE1975filosoofia13.05.192410.11.1993
Karl REBANE1961teoreetiline füüsika11.04.192604.11.2007
Loit REINTAM1990mullateadus12.11.192917.01.2010
Juhan ROSS1993biogeofüüsika14.08.192521.06.2002
Joosep SAAT1951ajalugu30.07.190016.01.1977
Oskar SEPRE1946*majandusteadus20.05.190023.11.1965
Ilo SIBUL1957füsioloogia10.02.190831.01.1979
Karl SIILIVASK1977ajalugu20.01.192718.11.2017
Helle SIMM1977hüdrobioloogia ja hüdrokeemia23.01.192007.10.1991
Boris TAMM1972küberneetika23.06.193005.02.2002
Vello TARMISTO1977majandusteadus07.01.191806.11.1991
Alma TOMINGAS1946*farmaatsia15.09.190029.01.1963
Nikolai TOMSON1946*hügieen14.02.189802.04.1972
Hans-Voldemar TRASS1975botaanika ja ökoloogia02.05.192814.02.2017
Andrei TŠERNÕŠOV1951kütuste keemia ja energeetika22.04.190422.11.1953
Friedebert TUGLAS1946*kirjandus02.03.188615.04.1971
Peeter TULVISTE1994humanitaar- ja sotsiaalteadused28.10.194511.03.2017
Enn TÕUGU1981informaatika20.05.193530.03.2020
Juhan VAABEL1946*õigusteadus26.08.189910.04.1971
Voldemar VADI1946*meditsiin25.02.189105.11.1951
August VAGA1946*botaanika15.03.189311.12.1960
Artur VASSAR1961ajalugu18.11.191117.07.1977
Mihkel VEIDERMA1975anorgaaniline keemia27.12.192925.10.2018
Arnold VEIMER1957majandusteadus20.06.190303.03.1977
Johannes Voldemar VESKI1946*keeleteadus27.06.187328.03.1968
Aleksander VOLDEK1969elektrotehnika02.04.191127.01.1977
Ilmar ÖPIK1967soojusfüüsika17.06.191729.07.2001

* nimetatud

Eesti teaduste akadeemia välisliikmed

NimiValitudErialaSündinudSurnud
Valdar JAANUSSON1991geoloogia30.06.192308.08.1999
Carl-Olof JACOBSON1995zooloogiline morfoloogia24.04.192904.06.2018
Antero JAHKOLA1998energeetika05.02.193110.12.2017
Matti KUUSI1991folkloristika25.03.191416.01.1998
Ilse LEHISTE2008lingvistika31.01.192225.12.2010
Indrek MARTINSON1998füüsika26.12.193714.11.2009
Gérard A. MAUGIN2002mehaanika02.12.194422.09.2016
Grigori MINTS2008arvutiteadus07.06.193929.05.2014
Endrik NÕGES1995automaatjuhtimine05.04.192706.06.2006
Els OKSAAR1998keeleteadus01.10.192609.12.2015
Jaak PEETRE2008matemaatika29.07.193501.04.2019
Johannes PIIPER1991füsioloogia11.11.192402.01.2012
Jānis STRADIŅŠ1998füüsikaline keemia ja teadusajalugu10.12.193329.11.2019
Ivar UGI1991keemia05.09.193029.09.2005
Henn-Jüri UIBOPUU1995õigusteadus11.10.192921.10.2012