Akadeemia

Eesti Teaduste Akadeemia on 1938. aastal loodud kõrge teadusliku kvalifikatsiooniga teadlaste ühendus, kelle ülesanne on arendada ja esindada Eesti teadust, aidata kaasa teadustulemuste rakendamisele Eesti riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu – eestimaalaste üldise elukvaliteedi parendamise – huvides ning väärtustada teadust ja teaduslikku mõtteviisi Eestis.

Akadeemia peamiseks missiooniks on kogu oma liikmeskonna hoole ja vastutuse ning intellektuaalse jõuga aidata kaasa teadmistepõhise ühiskonna loomisele ja edendamisele Eestis. Oma ülesannete täitmiseks akadeemia annab sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega soovitusi ja eksperthinnanguid, osaleb teadus- ja arendustegevust puudutavate õigusaktide ettevalmistamisel, arendab tegevust teaduse populariseerimiseks ning lähendamiseks üldsusele, samuti teadusalast koostööd nii Eesti-siseselt kui ka rahvusvaheliselt.

Oma ülesannete täitmiseks akadeemia:

  • algatab, korraldab ja koordineerib teadusuuringuid;
  • arendab rahvusvahelist teaduslikku koostööd ja esindab Eesti teadust rahvusvaheliste organisatsioonides;
  • kirjastab teaduslikke ja populaarteaduslikke väljaandeid;
  • arendab koostööd ülikoolide ja teiste teadusasutustega ning aitab kaasa uute teadlaspõlvkondade ettevalmistamisele;
  • korraldab teaduslikke nõupidamisi, konverentse ja ettekandekoosolekuid;
  • viib läbi teadustööde konkursse ja määrab auhindu teaduslike uurimistööde eest;
  • määrab stipendiume ja uurimistoetusi teadlastele ja üliõpilastele;
  • arendab tegevust teaduse populariseerimiseks;
  • nõustab Riigikogu, Vabariigi Valitsust ja riigiasutusi ning annab neile soovitusi;
  • osaleb teadus- ja arendustegevust puudutavate õigusaktide ettevalmistamises;
  • osaleb oma esindajate kaudu Eesti teadus- ja arendusasutuste,
  • sihtasutuste ning otsustus- ja ekspertkogude töös kooskõlas nende tegevust reguleerivate õigusaktidega;
  • esitab arvamusi Eesti teadus- ja arendustegevuse finantseerimise ja teaduskorralduse kohta;
  • aitab kaasa teadlaste loomingulise potentsiaali realiseerimisele ja kaitseb nende õigusi.

Akadeemiate sünd Euroopas

Esimesed teaduste akadeemiad asutati Euroopas 17. sajandil. Nende loomiseni viis see, et valitsejad soovisid saada tarka nõu. Toonased valitsejad ise ei pruukinud olla teadusest huvitatud, ent nende kõrval olid sageli mõjukad tegelased, kes oskasid teadmisi hinnata. Näiteks Louis XIV asutas 1666. aastal Prantsusmaa teaduste akadeemia oma rahandusministri Jean-Baptiste Colbert’i nõuandel. Colbert ise oli suur teadlaste austaja ning pidas kirjavahetust paljude toonaste silmapaistvate teadlastega, nagu näiteks Christiaan Huygensiga ja Carlo Roberto Datiga.

Kokku kuulus enne Eesti iseseisvust Venemaa Peterburi teaduste akadeemiasse sadakond siitmailt pärit teadlast. Eesti-ja Liivimaalt pärit teadlased kuulusid ka teiste maade, näiteks Rootsi, Ungari jne. teaduste akadeemiasse. Fotol: akadeemik Friedrich Schmidt koos teiste VII Rahvusvahelisel Geoloogiakongressil osalejatega pitse kokku löömas. Aasta oli 1897. (foto: Ajalooarhiiv)

Akadeemiaid oli tarvis, et tõsta hariduse ja teaduse taset. Üheks toonaste valitsejate ambitsiooniks akadeemiate asutamisega oli ka kiriku võimu piiramine. See tõttu vaataks kirik toona akadeemiate asutamisele halvasti ning ka hiljem on teoloogid olnud teravateks teaduste akadeemiate kriitikuteks. Valitsejate toetus fundamentaalteadustele oli väga oluline, kuna just see võimaldas saavutada neil kõrge taseme. Teaduste akadeemiate asutamine 17. sajandil muutis teaduse ka sotsiaalseks liftiks, sest tavainimene võis sattuda kuninga kõrvale tingimusel, et tegemist oli geniaalse teadlase või kirjanikuga.

Peterburi teaduste akadeemia liige Wilhelm Ostwald sündis ja kasvas Riias, tema isa oli asunud Liivimaale Saksamaalt ning perekonna juured olid Hessenis ja Berliinis. Seni on tegemist ainsa Tartu ülikooli lõpetanud Nobeli preemia laureaadiga (foto: Ajalooarhiiv)

Vanimaks tegutsevaks teaduste akadeemiaks on 1652. aastal Baieris asutatud Leopoldina, mille keiser Leopold I kinnitas 1682. aastal kogu Saksa-Rooma keisririigi teaduste akadeemiaks. Suurbritannia teaduste akadeemiana toimiv Londoni Kuninglik Selts asutati 1660. aastal ning Põhjamaade vanim, Rootsi kuninglik teaduste akadeemia asutati 1739. aastal. Venemaal, mis oli seni lääne tsivilisatsiooni perifeerias arenenud mitte kõige õigemas suunas, tuli akadeemia asutada koos ülikooli ja gümnaasiumiga, sest igasugune haridussüsteem praktiliselt puudus. Seda tehti keiser Peeter I ukaasiga 1724. aastal. Keiserlikku Peterburi teaduste akadeemiasse kuulus mitmeid Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud teadlaseid, nagu näiteks Karl Ernst von Baer, Alexander von Bunge, Alexander von Middendorff, Georg Friedrich Parrot, Georg Wilhelm Richmann, Peter Carl Ludwig Schwarz, Friedrich Georg Wilhelm von Struve, Otto Wilhelm von Struve jt.

Eesti teaduste akadeemia sünd ja tegevus 1938-1940

Tartu ülikool oli 19. sajandil teatud perioodidel ainus teadusülikool kogu Vene Impeeriumis. Iseseisvunud Eesti Vabariigis leiti esialgu, et Tartu ülikool võiks täita ka teaduste akadeemia koordineerivaid ja nõuandvaid funktsioone. 1930. aastatel neist seisukohtadest loobuti. Fotol: Tartu ülikooli peahoone 19. sajandi lõpul (foto: Ajalooarhiiv)

Esimesed teadusseltsid, mis tegutsesid läheduses Tartu ülikooliga loodi Eestis 19. sajandil ning need tekitasid olulise vundamendi siinsele teadusele. Ideed Eesti teaduste akadeemia asutamiseks tekkisid samal ajal Eesti iseseisvumisega. Näiteks tehti ettepanek asutada teaduste akadeemia tähistamaks pärisorjuse kaotamise sajandat aastapäeva Liivimaal 1919. aastal. Selleni siiski ei jõutud kuna toona nappis Eestis nii eestlastest teadlasi ning peale selle oli noore riigi ees olulisemaid väljakutseid, näiteks omakeelse rahvusülikooli ja haridussüsteemi käivitamine. Väikesel riigil polnud selliseid ressursse, nagu näiteks Peeter I, kes tegi seda 18. sajandi algul kõike korraga, kuid ka kelle esialgsed akadeemikud olid peaaegu eranditult välismaalt kutsutud teadlased.

Sellegi poolest üritati rajada midagi teaduste akadeemia sarnast. Asutava Kogu 27. mai 1920. aasta seadusega loodi Eesti teaduse asutus. Selle ülesandeks oli teadustegevuse toetamine ja koordineerimine. Selle juhatus pidi asuma Tartus, tema liikmeteks pidid olema ülikooli õppejõud, teaduslikud asutused, organisatsioonid ja seltsid, kirjasaatjad liikmed ja auliikmed. Teaduse asutus ei hakanud kunagi tööle, sest see kohtas vastuseisu Tartu ülikoolilt ning Tartust pärit poliitikutelt, kes leidsid, et teadustöö tuleb jätta Tartu ülikooli pärusmaaks ning akadeemia-sarnase organisatsiooni loomine on mittevajalik ressursside raiskamine. Järgnevalt nähti siiski, et Tartu ülikool pole võimeline kõiki riigile vajalikke teadusprobleeme lahendama ning akadeemia asutamine muutus ajapikku taas aktuaalseks.

1930. aastate teiseks pooleks oli olukord teaduses ja hariduses palju muutunud. Üles oli ehitatud eestikeelne üldharidus-ning kõrgharidussüsteem. Kui 1920. aastate algul oli eestlastest teadlaseid ja õppejõude vähe ning Tartu ülikooli juurde tuli kutsuda hulgaliselt välisõppejõude nende koolitamiseks, siis iseseisvusperioodi lõpuks oli tehtud töö hakanud vilja kandma ning peale oli kasvanud uus põlvkond eesti teadlaseid ja õppejõude, kellest mitmed saavutasid oma erialal silmapaistvaid tulemusi. Aastal 1936 anti Tallinna Tehnikainstituudile kõrgkooli õigused ning aastal 1938 nimetati see ümber Tallinna Tehnikaülikooliks. See ning 1938. aastal kehtima hakanud ning Tartu ülikooli autonoomiat kärpinud ülikooliseadus aitas murda Tartu ülikooli vastasseisu ning-töötamist teaduse katuseorganisatsiooni rajamisele. Pealegi oli teaduste akadeemia rajamine Pätsi režiimi jaoks ka mõneti präänikuks, sest selleks ajaks oli Eestil olemas oma teadlaskond, kelle väljapaistvamaid liikmeid akadeemiasse ülendada ning sellega positiivselt hõlmata.

Eesti teaduste akadeemia sündis 1938. aastal. Akadeemia liikmete keskmine vanus oli 1938. aastal veidi üle 50, pooled akadeemikutest olid saanud kõrghariduse väljaspool Eestit ning neli olid võidelnud Eesti Vabadussõjas. Fotol on akadeemikute kogunemine Tartu ülikooli aulas 1938. aasta aprillis. (Foto: Ajalooarhiiv)

Eesti teaduste akadeemia asutati 1938. aasta 28. jaanuaril, selle aluseks oli riigihoidja Konstantin Pätsi dekreedina väljaantud Eesti Teaduste Akadeemia seadus. Selle järgi allutati autonoomne akadeemia haridusministeeriumile. Seadus jõustus pärast avaldamist Riigi Teatajas 7. veebruaril 1938. aastal. Teaduste akadeemiat pidi seaduse kohaselt juhtima akadeemia president, täiskogu ning humanitaar-ja loodusteaduse sektsiooni juhatajad ning sektsioonikogud. Akadeemia pidi valima tegev-, au- ja korrespondentliikmeid. Akadeemia koosseisus oli ette nähtud 20 tegevliiget. Peale 70nda eluaasta ületamist arvati tegevliige emeriteerunud liikme staatusesse.

13. aprillil 1938 kinnitas riigihoidja Päts haridusministri ettepanekul esimesed 12 teaduste akadeemia liiget: geograaf Edgar Kandi, rahvaluuleteadlase Oskar Looritsa, keeleteadlase Julius Margi, ajaloolase Hendrik Sepa, kirjandusteadlase Gustav Suits ja õigusteadlase Jüri Uluotsa (kõik kuus kuulusid humanitaarteaduste sektsiooni), taimefüsioloog Hugo Kaho, keemik Paul Kogermani, arstiteadlase Aleksander Paldroki, arstiteadlase Ludvig Puusepa, arstiteadlase Karl Schlossmanni ja astronoom Ernst Öpiku (kuus viimati nimetatut moodustasid loodusteaduste sektsiooni). Akadeemia keskmine vanus oli 1938 veidi üle 50, pooled neist olid saanud kõrghariduse väljaspool Eestit ning neli olid võidelnud Eesti Vabadussõjas.

Teaduste akadeemia esimene täiskogu istung toimus 20. aprillil 1938 Tartu ülikooli nõukogu saalis. Akadeemia presidendiks valiti Karl Schlossmann, asepresidendiks sai peale Gustav Suitsu loobumist Julius Mark. Loodusteaduste sektsiooni juhiks valiti Paul Kogerman ning humanitaarteaduste sektsiooni juhiks Edgar Kant. Ametisse kinnitati nad 11. mail Konstantin Pätsi otsusega. Pidulik avakoosolek peeti 22. oktoobril president Pätsi osalusega Tallinnas Eesti kaubandus-ja tööstuskoja saalis.

Peale 1940. aasta juunipööret ja iseseisvuskaotust likvideeriti Varese valitsuse haridusministri Julius Semperi 17. juulil allkirjastatud seadusega Eesti teaduste akadeemia. Akadeemia liikmete saatus nõukogude okupatsiooni ajal kujunes erinevaks. Paul Kogerman küüditati 14. juunil 1941 perega Sverdlovski oblastisse ja saadeti vangilaagrisse, kust vabanes 1945. aastal. Õnneks polnud teiste akadeemikute represseerimiseks nõukogude võimul palju aega ning enamik jätkas oma tegevust saksa okupatsiooni ajal (1941-1944). Enamik elusolevatest akadeemikutest põgenes 1944. aastal läände, kus jätkati teadustegevust. Ehkki teaduste akadeemia likvideerimist 1940. aastal loeti peale nõukogude võimu põgenemist ebaseaduslikuks, ei olnud järgnenud saksa okupatsiooni ajal võimalusi selle tegevuse taastamiseks.

Teaduste akadeemia nõukogude Eestis 1946-1991

Nõukogude Venemaal kujunes teadustea akadeemia olukord peale 1917. aasta oktoobripööret keeruliseks. Uus režiim suhtus teadlastesse ja teaduste akadeemiasse umbusklikult ning ka vene akadeemikud ei toetanud enamlaste riigipööret. Samas ei kiirustanud enamlased akadeemiat ja teadlaseid ahistama. Vastavat nõu oli Leninile andnud esimene rahvaharidusasjade rahvakomissar Anatoli Lunatšarski. Aastal 1925 moodustati Poliitbüroo juures teaduste akadeemia järelevalve ja koordinatsiooni komisjon, mis 1927. aastast tegeles uute akadeemikute valimise ettevalmistamisega. Komisjon koostas nimekirju akadeemikute kandidaatidest, kes olid jagatud kolme kategooriasse: „kommunistliku partei liikmed“; „kommunistlikule parteile lähedal seisvad kandidaadid“ ning „kommunistlikule parteile vastuvõetavad kandidaadid". Lühidalt öeldes üritati teadust kõigiti allutada ideoloogilisele järelvalvele ja survele.

Nõukogude võimu perioodil olid teised lipud ja loosungid. Ka ei tunnistanud nõukogude võim Eesti teaduste akadeemia õigusjärjepidevust, lugedes 1946. aastat akadeemia asutamiseks kuni perestoikani. Fotol: akadeemia president Johan Eichfeldt avab teaduslikku sessiooni Piistaojal. Aasta oli 1950 (Foto: Eesti Filmiarhiiv)

1940. aastatel loodi teaduste akadeemiad liiduvabariikides. Esialgu nimetati neid NSV Liidu teaduste akadeemia filiaalideks, hiljem teaduste akadeemiateks. Eesti NSV teaduste akadeemia asutamist arutati juba enne seda, kui Nõukogude armee oli Eesti uuesti vallutanud. 22. juunil 1945 valmis Eesti NSV rahvakomissaride nõukogus ning EK(b)P keskkomitees ühismääruse projekt Eesti teaduste akadeemia taastamiseks. Sama aasta 28. juunil anti välja määrus „Teaduste Akadeemia taastamise kohta“. Samas loodi ka Eesti NSV teaduste akadeemia organiseerimistoimkond, kel tuli oma ettepanekud esitada 1. augustiks. Organiseerimiskomitee tegi ettepaneku rajada akadeemias humanitaarteaduste, loodusteaduste, meditsiiniliste teaduste, tehniliste ja täppisteaduste ning põllumajandusteaduste osakonnad. Viimast polnud esialgu aga võimalik akadeemiasse rajada, sest Eesti NSV põllutöö rahvakomissariaadi juures olid vastavad instituudid alles rajamisel. Lisaks oli akadeemia koosseisu võimalik arvata erinevaid muuseumeid, ülikooli botaanikaaed, tööstuse teadusliku uurimise keskinstituut ja majanduse uurimise instituut.

NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu ei kinnitanud projekti Eesti teaduste akadeemia taastamisest, vaid sätestas 1946. aasta 19. jaanuari määrusega, et asutatakse Eesti NSV teaduste akadeemia asukohaga Tallinnas. Kuni aastani 1989 loeti 1946. aastat ametlikult teaduste akadeemia asutamisaastaks. Moskvas kinnitati teaduste akadeemia struktuur nelja osakonna, 15 instituudi, nelja muuseumi, kolme seltsi ja kahe iseseisva sektoriga.

1945. aasta lõpul tegeleti aktiivselt akadeemia liikmekandidaatide otsimise ja nende tausta kontrollimisega. 5. aprillil 1946 allkirjastas Eesti NSV ministrite nõukogu esimees Arnold Veimer määruse Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisu kohta. Esimesteks korralisteks liikmeteks nimetati Johan Eichfeld, Aksel Kipper, Paul Kogerman (oli ka Eesti Teaduste Akadeemia liige), Alfred Koort, Hans Kruus, Ferdinand Laja, Artur Luha, Ottomar Maddison, Jüri Nuut, Alma Tomingas, Nikolai Tomson, Juhan Vaabel, Voldemar Vadi ja Johannes Voldemar Veski ja korrespondentliikmeteks Julius Aamisepp, Albrecht Altma, Harald Arman, Harald Haberman, Leo Jürgenson, Karl Orviku, Mihkel Pill, Oskar Sepre, Friedebert Tuglas ja August Vaga. Esimeseks Eesti NSV teaduste akadeemia presidendiks nimetati ajaloolane Hans Kruus. Samal päeval kinnitas Eesti NSV ministrite nõukogu ka akadeemia põhikirja. 6. aprillil 1946 toimus Toompea lossi valges saalis Eesti NSV üldkogu esimene koosolek.

Alates 1947. aastast jäi akadeemia järjest tugevamalt sovetiseerimise surve alla. Nõuti usaldusväärsete ja parteilaste edutamist teaduste akadeemia struktuurides. Järgnevatel aastatel vallandati ja represseeriti teaduste akadeemia süsteemist hulgaliselt inimesi, keda nõukogude võim umbusaldas. 1950. aastal vabastati ametist teaduste akadeemia president Hans Kruus, kes visati parteist välja ja arreteeriti.

Peale Stalini surma 1953. aastal partei surve akadeemiale leevenes. Aastast 1956 oli teadlastel taas võimalik rohkem teadustööle keskenduda. Ühes Hrustšovi sulaga tekkis võimalus luua sidemeid välismaaga ning alates 1956. aastast tekkis eesti teadlastel uuesti võimalus käia väliskomandeeringutes. Paranesid ka töötingimused.

1950. lõpul ja 1960. aastate algul alustas Nikita Hruštšov uut teaduste akadeemiate reformi. Teaduste akadeemiate koosseisudest –mh. ka Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisust- lahutati instituute ja viidi ministeeriumite ning erinevate ametkondade alluvusse. Hruštšov ise märkis, et teadlased tuleb viia „elule lähemale“. Kui Nõukogude Liidu teaduste akadeemias kutsus see esile protesti ja president Aleksandr Smejanov läks protestimärgiks isegi erru, ähvardas Hruštšov 1964. aasta juulis NLKP Keskkomitee pleenumil „teaduste akadeemiad laiali peksta“. Seda ähvardust ta täita ei jõudnud, sest kolme kuu pärast ta kukutati.

Eesti NSV teaduste akadeemia jaoks tähendas Hruštšovi aeg koosseisude vähendamist. Kärbete tulemusel jäi akadeemia koosseisu kümme instituuti ja mõned allaasutused. 1964. aastal sai akadeemia uue põhikirja ja muudeti ka Eesti NSV teaduste instituutide tüüppõhimäärust. Teaduste akadeemia president aastatel 1950-1968 Johan Eichfeld oli suure kohanemisvõimega ja jäi ellu kiiresti muutunud oludes. Samas pärssis tema toetus Trofim Lõssenko õpetusele, mis Nõukogude Liidus heideti kõrvale alles 1966. aastal, teaduse arengut bioloogia, sordiaretuse, põllumajandusteaduse jm. vallas.

1969. aastal sai akadeemia uue põhikirja, mis 1964. aasta põhikirjast palju ei erinenud. 1970. ja 1980. aastatel oli Nõukogude Liidul kasutada suured ressursid erinevate valdkondade toetuseks. Oma osa sai ka teadus. Samas on sellele perioodile omane kõikide elualade allutamine keskvõimu kontrollile. Teadlased õppisid nendes oludes paremini orienteeruma ning paranes ka partei otsustega saadud teadusrahastus. Samas eelistasid riigivõimud sel perioodil näha kvaliteedi asemel kvantiteeti, mis omakorda muutis teadlaste ja teadusinstitutsioonide tegevuse keerukamaks.

13. detsembril 1984 võeti vastu uus akadeemia põhikiri, mille Ministrite Nõukogu kinnitas järgmise aasta 17. mail. Mihhail Gorbatšovi võimuletuleku järel üritati tsentraliseerimisprotsesse ümberpöörata ning kohalikule tasandile anda rohkem otsustamisõigust. Ka Eesti NSV teaduste üldjuhtimine läks Moskva võimumeestelt üle Tallinna omadele. Samas jätkus 1989. aastani stagnaajale omane ekstensiivne areng ning see peegeldus Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisude paisumises. 1989. aastal oli teaduste akadeemia süsteemis tööl 4446 inimest, kellest otseselt teadusasutustes töötas 2814, kellest omakorda teadustöötajaid oli 1312. Piltlikult öeldes oli iga teadlase kohta kaks bürokraati.

Tulevased Eesti teaduste akadeemia liikmed: Richard Villems, Andres Metspalu ja Mart Ustav professor Artur Linnu laboratooriumis aastal 1982 (foto: Eesti Filmiarhiiv)

Teaduste akadeemia tegevusse tõid murrangu 1988. ja 1989. aasta. Eesti ühiskond tegi läbi kiireid muutusi ning teaduste akadeemia ei jäänud neist kõrvale. 1988. aasta üldkogul otsustati muuta põhikirja. Uus põhikiri võeti vastu üldkogul, mis toimus 1989. aasta 6. aprillil. Akadeemia kuulutas end 1938. aastal asutatud Eesti teaduste akadeemia õigusjärglaseks, suurendati autonoomiat Eesti NSV ja keskaparaadi asutustest ning Nõukogude Liidu teaduste akadeemiast.

Iseseisvas Eestis 1991-…

Eesti teaduste akadeemia hoone 1990. aasta suvel (foto: Eesti Filmiarhiiv)

Eesti iseseisvumine 1991. aastal tähendas nõukogulikule teaduste akadeemia süsteemile surma, sest väikesel riigil ja rahval puudusid ressursid sellise aparaadi üleval pidamiseks. Eesti teadlaste liit kutsus juba 1991. aastal lammutama senist süsteemi ning muutma teaduste akadeemiat personaalakadeemiaks. Sellega pidi kaasnema instituutide ja teiste teaduste akadeemia asutuste üleviimine ülikoolide alluvusse. Rootsi teaduste akadeemialt telliti 1991. aastal hindamisraport, mis valmis 1992. aastal ja milles sisalduvad hinnangud põhimõtteliselt toetasid teadlaste liidu üleskutset. Teaduste akadeemiale heideti ette vähest sidet ja koostööd ülikoolidega, vähest publitseerimist ning keerulist ja ülepaisutatud struktuuri.

Järgnevatel aastatel vähenes nii teadustegevus, akadeemia koosseis kui ka akadeemia baasfinantseerimine riigieelarvest. Aastal 1994 oli teaduste akadeemia struktuuri tööle jäänud 2175 inimest (võrreldes 1989. aastaga vähenes see arv kaks korda). Neist teadusasutustes töötas 1763 inimest, kellest teadlasi oli 812.

1994. aasta vältel valmistati riigikogus ette Eesti teaduskorralduse seadust, mis võeti vastu 15. detsembril ja hakkas kehtima 1995. aasta 22. jaanuarist. Teaduste akadeemia president aastatel 1990-1994 Arno Köörna oli üritanud akadeemiat lagunemise eest kaitsta ning protestis kavandatud muudatuste vastu, kuid seda ei võetud arvesse. Akadeemialt võeti teaduskorralduse seadusega instituudid ja allasutused ning kohustati need kuue kuu jooksul haridusministeeriumi haldusalasse üle andma. Akadeemial tuli neid muudatusi aktsepteerida.

Teaduste akadeemia võttis 1995. aastal vastu uue põhikirja. Selles sätestati, et akadeemia põhiline tegevussuund on teadusnõu andmine. Suur roll akadeemia tegevuse kujundamisel anti 1995. aasta põhikirjaga viieks aastaks ametisse valitud presidendile, kellele anti akadeemia üldjuhtimine ning esindusfunktsioonid Eestis ja välismaal. Akadeemia jooksvat tegevust pidi edaspidi korraldama kantselei viieks aastaks ametisse valitud peasekretäri juhtimisel.

Eesti taasiseseisvumine ja Nõukogude Liidu lagunemine tähendas suuri muudatusi, aga ka vanade traditsioonide tagasitulekut. Fotol: Nõukogude võimu poolt hävitatud Balti rügemendi võitlejatele mõeldud mälestuskivi ennistamisetseremoonia teaduste akadeemia hoovil 1990ndatel (foto: Eesti Filmiarhiiv)

Esimese presidendina juhtis uue põhikirjaga akadeemiat aastatel 1994-2004 Jüri Engelbrecht. Tema ajal võttis riigikogu 16. aprillil 1997 vastu Eesti teaduste akadeemia seaduse, mis tagas akadeemiale autonoomse avalik-õigusliku isiku staatuse. Peale seda on teaduste akadeemia saavutanud presidentide Engelbrechti, Richard Villemsi (2004-2014) ja Tarmo Soomere (2014-…) ajal akadeemia nähtavuse ja rolli kasvu Eesti ühiskonnas, lisaks on nende ajal teaduste akadeemiaga assotsieerunud hulk teadusseltse ja-asutusi. Teaduste akadeemiast kujunes neil aastatel oluline teaduskeskus, mille raamides viiakse ellu teadusüldsuse tegevuse planeerimist, organiseerimist ja koordineerimist.

Eesti teaduste akadeemia esimene liikmeskond 1938-1940

NimiNimetatudErialaSündinudSurnud
Hugo KAHO 1938loodusteadused15.11.188517.09.1964
Edgar KANT1938humanitaarteadused21.02.190216.10.1978
Paul KOGERMAN1938loodusteadused05.12.189127.07.1951
Teodor LIPPMAA1939*loodusteadused17.11.189227.01.1943
Oskar LOORITS1938humanitaarteadused09.11.190012.12.1961
Julius MARK1938humanitaarteadused27.03.189002.03.1959
Aleksander PALDROK1938loodusteadused16.05.187101.07.1944
Ludvig PUUSEPP1938loodusteadused03.12.187519.10.1942
Karl SCHLOSSMANN1938loodusteadused19.02.188517.12.1969
Hendrik SEPP1938humanitaarteadused23.03.188805.09.1983
Gustav SUITS1938humanitaarteadused30.11.188323.05.1956
Jüri ULUOTS1938humanitaarteadused13.01.189009.01.1945
Ernst ÖPIK1938loodusteadused22.10.189310.09.1985
Auliikmed
Konstantin PÄTS1939*23.02.187418.01.1956
Johan LAIDONER1940*12.02.188413.03.1953

* valitud

Eesti teaduste akadeemia liikmed 1946-2020

NimiValitudErialaSündinudSurnud
Julius AAMISEPP1946*juurviljade aretus01.09.188319.01.1950
Agu AARNA1961orgaaniline keemia11.10.191511.12.1989
Albrecht ALTMA1946*füüsika23.03.189708.05.1969
Nikolai ALUMÄE1954ehitusmehaanika12.09.191527.03.1992
Richard ANTONS1951majandusteadus11.02.189910.05.1966
Paul ARISTE1954keeleteadus03.02.190502.02.1990
Harald ARMAN1946*arhitektuur22.05.191013.05.1965
Pavel BOGOVSKI1993onkoloogia10.03.191908.03.2006
Nikolai BUZULUKOV1951majandusteadus04.05.190515.09.1979
Alaksander
DOBRJANSKI
1951keemia26.08.188931.01.1965
Johan EICHFELD1946*taimekasvatus ja sordiaretus26.01.189320.04.1989
Olaf EISEN1972orgaaniline keemia28.04.192014.03.1989
Harald HABERMANN1946*zooloogia19.12.190416.12.1986
Raimund HAGELBERG1981majandusteadus07.02.192717.07.2012
Johannes HEIL1951tehnika15.09.189524.07.1991
Arnold HUMAL1951matemaatika10.03.190813.12.1987
Leo JÜRGENSON1946*ehitusmehaanika21.01.190107.09.1986
Juhan KAHK1969ajalugu01.08.192828.06.1998
Gunnar KANGRO1961matemaatika21.11.191325.12.1975
Paul KARD1961füüsika15.12.191403.09.1985
Arnold KASK1961eesti keel10.08.190230.07.1994
Harald KERES1961teoreetiline füüsika15.11.191226.06.2010
Aksel KIPPER1946*astrofüüsika05.11.190725.09.1984
Oskar KIRRET1961keemia27.11.190918.12.1991
Alaksandr KIUR-MURATOV1951veterinaaria20.09.189808.03.1968
Feodor KLEMENT1951füüsika30.05.190328.06.1973
Arnold KOOP1986ajalugu16.07.192221.04.1988
Alfred KOORT1946*filosoofia29.05.190128.09.1956
Ilmar KOPPEL1993loodusteadused (füüsikaline keemia)16.01.194009.01.2020
Arvo KRIKMANN1997humanitaarteadused21.07.193927.02.2017
Lembit KRUMM1987energeetika20.07.192813.12.2016
Hans KRUUS1946*ajalugu22.10.189130.06.1976
Valdek KULBACH1986mehaanika06.04.192731.01.2020
Eerik KUMARI1961zooloogia07.03.191208.01.1984
Grigori KUZMIN1961astronoomia08.04.191722.04.1988
Harri KÄÄR1994tehnikateadused01.07.194420.04.1997
Arno KÖÖRNA1972majandusteadus02.02.192621.12.2017
Ferdinand LAJA1946*veterinaaria17.04.188902.01.1956
Heinrich LAUL1961mehaanika05.08.191016.04.1991
Georg LIIDJA1987füüsika04.08.193312.06.2017
Artur LIND1987molekulaarbioloogia06.04.192730.11.1989
Endel LIPPMAA1972keemiline füüsika15.09.193030.07.2015
Juri LOTMAN1990kultuurisemiootika28.02.192228.10.1993
Artur LUHA1946*geoloogia09.07.189229.12.1953
Ülo LUMISTE1993matemaatika30.06.192920.11.2017
Tšeslav LUŠTŠIK1964tahke keha füüsika15.02.192808.08.2020
Viktor MAAMÄGI1961ajalugu12.10.191731.05.2005
Ottomar MADDISON1946*tehnika31.03.187930.01.1959
Richard MAHL1954keemiline tehnoloogia28.08.189826.06.1964
Udo MARGNA1987taimefüsioloogia18.11.193417.05.2019
Viktor MASING1993biogeograafia11.04.192518.03.2001
Enn MELLIKOV2003materjalitehnoloogia01.04.194523.07.2018
Uno MERESTE1994humanitaar- ja sotsiaalteadused27.05.192806.12.2009
Lennart MERI2001humanitaarteadused29.03.192914.03.2006
Harri MOORA1957arheoloogia02.03.190002.05.1968
Hilda MOOSBERG1951ajalugu23.11.190331.05.1985
Gustav NAAN1951filosoofia17.05.191912.01.1994
Jüri NUUT1946*matemaatika10.07.189231.05.1952
Ergo NÕMMISTE2012täppisteadused27.06.195611.04.2019
Eve OJA2010matemaatika10.10.194827.01.2019
Karl ORVIKU1946*geoloogia17.07.190307.03.1981
Kalju PAAVER1969bioloogia16.12.192118.03.1985
Viktor PALM1978orgaaniline keemia17.09.192623.01.2010
Aleksander PANKSEJEV1983ajalugu20.10.192127.11.1989
Andrus PARK1987filosoofia17.12.194914.08.1994
Erast PARMASTO1972botaanika23.10.192824.04.2012
Juhan PEEGEL1977filoloogia19.05.191906.11.2007
Mihkel PILL1946*teraviljade aretus07.01.188419.06.1951
Aarne PUNG1954põllumajandusloomade tõuaretus30.06.190914.08.1994
Eduard PÄLL1961eesti keel15.09.190313.06.1989
Hugo RAUDSEPP1961orgaaniline keemia17.09.190006.01.1976
Jaan REBANE1975filosoofia13.05.192410.11.1993
Karl REBANE1961teoreetiline füüsika11.04.192604.11.2007
Loit REINTAM1990mullateadus12.11.192917.01.2010
Juhan ROSS1993biogeofüüsika14.08.192521.06.2002
Joosep SAAT1951ajalugu30.07.190016.01.1977
Oskar SEPRE1946*majandusteadus20.05.190023.11.1965
Ilo SIBUL1957füsioloogia10.02.190831.01.1979
Karl SIILIVASK1977ajalugu20.01.192718.11.2017
Helle SIMM1977hüdrobioloogia ja hüdrokeemia23.01.192007.10.1991
Boris TAMM1972küberneetika23.06.193005.02.2002
Vello TARMISTO1977majandusteadus07.01.191806.11.1991
Alma TOMINGAS1946*farmaatsia15.09.190029.01.1963
Nikolai TOMSON1946*hügieen14.02.189802.04.1972
Hans-Voldemar TRASS1975botaanika ja ökoloogia02.05.192814.02.2017
Andrei TŠERNÕŠOV1951kütuste keemia ja energeetika22.04.190422.11.1953
Friedebert TUGLAS1946*kirjandus02.03.188615.04.1971
Peeter TULVISTE1994humanitaar- ja sotsiaalteadused28.10.194511.03.2017
Enn TÕUGU1981informaatika20.05.193530.03.2020
Juhan VAABEL1946*õigusteadus26.08.189910.04.1971
Voldemar VADI1946*meditsiin25.02.189105.11.1951
August VAGA1946*botaanika15.03.189311.12.1960
Artur VASSAR1961ajalugu18.11.191117.07.1977
Mihkel VEIDERMA1975anorgaaniline keemia27.12.192925.10.2018
Arnold VEIMER1957majandusteadus20.06.190303.03.1977
Johannes Voldemar VESKI1946*keeleteadus27.06.187328.03.1968
Aleksander VOLDEK1969elektrotehnika02.04.191127.01.1977
Ilmar ÖPIK1967soojusfüüsika17.06.191729.07.2001

* nimetatud

Eesti teaduste akadeemia välisliikmed

NimiValitudErialaSündinudSurnud
Valdar JAANUSSON1991geoloogia30.06.192308.08.1999
Carl-Olof JACOBSON1995zooloogiline morfoloogia24.04.192904.06.2018
Antero JAHKOLA1998energeetika05.02.193110.12.2017
Matti KUUSI1991folkloristika25.03.191416.01.1998
Ilse LEHISTE2008lingvistika31.01.192225.12.2010
Indrek MARTINSON1998füüsika26.12.193714.11.2009
Gérard A. MAUGIN2002mehaanika02.12.194422.09.2016
Grigori MINTS2008arvutiteadus07.06.193929.05.2014
Endrik NÕGES1995automaatjuhtimine05.04.192706.06.2006
Els OKSAAR1998keeleteadus01.10.192609.12.2015
Jaak PEETRE2008matemaatika29.07.193501.04.2019
Johannes PIIPER1991füsioloogia11.11.192402.01.2012
Jānis STRADIŅŠ1998füüsikaline keemia ja teadusajalugu10.12.193329.11.2019
Ivar UGI1991keemia05.09.193029.09.2005
Henn-Jüri UIBOPUU1995õigusteadus11.10.192921.10.2012

„Meie“ esimestest akadeemikutest

Keda uusaegsetest teaduse suurkujudest lugeda „meie“ omadeks on tõeline probleem, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Küsimusele, kui palju oli meil akadeemikuid enne Eesti teaduste akadeemiat või kes need esimesed üldse olid, pole lihtne vastata. Õigemini: pole võimalik ligilähedaseltki ammendavalt vastata. Saab vaid rääkida üldistest arengutest ja tuua näiteid. Miks siis nõnda?

Esmalt on see nii juba seetõttu, et kõigepealt tuleks defineerida, keda me selle „meie“ all mõistame. Kui ainult etnilisi eestlasi, siis oleks jutt üsna lühike. Rahvus on eelkõige kultuuripõhine fenomen; enne eestikeelse kõrghariduse, vastava sõnavara, personaalia jne teket tähendas kõrgematesse teadussfääridesse pürgimine kui tahes etniliselt-keeleliselt eestiliku päritoluga pürgijale paratamatut praktilist, st tegelikku ümberrahvustumist. Omakeelsete ülikooli, teaduse ja tippteadlasteni jõudsime alles koos omariiklusega sada aastat tagasi. Enne seda olid alged, püüdlused, katsetused, eellugu. Ja muukeelsete teadlaste lugu siinmail.

Kui tunnistame aga omadeks kõik Eestist pärit või Eestiga seotud õpetlased, algavad muud probleemid. Sest nii mõnelgi juhul ei seo neid meiega muud peale siin sündimise fakti, mõnikord lausa juhuse. Või siis on tegemist lihtsalt mingi ajavahemiku jooksul siinses, eriti 19. sajandil küllaltki erilist rolli etendanud Tartu ülikoolis töötanute või õppinutega, kes siiski pole „meie“ üheski muus – ei päritolu ega siinmail juurdumise – mõttes.

Üldiselt oleme tänapäeval teatud etnotsentristlikest või alaväärsustundest tingitud lastehaigustest juba üle saamas ning loeme omadeks vähemalt siit pärit arvukaid baltisaksa teadlasi. Kuid sellegi rahvakillu mõiste pole päris ühene ega säärane territoriaalne, maiskondlik lähenemine probleemitu. Kuni käsitame baltisakslasi selgelt kodumaise, regionaalse subetnosena (tehes lisaks vahet sünnikoha järgi Eestis või Lätis, st võttes ühed ja heites teised – näiteks füüsikalise keemia üks rajajaid Wilhelm Friedrich Ostwald õppis ja töötas Tartus küll, kuid oli lätisakslane), on asi enam-vähem selge.

Ent muidu Eestiga seotud teadlaste, sealhulgas erinevate akadeemiate täis-, kirjavahetaja- ja auliikmete seas on selliseid, kes on paraku sündinud mujal kui baltisakslaste kodumaa(de)l Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, näiteks impeeriumi pealinnas Peterburis. Kuidas nendega? Vahel kaldutakse baltisakslasteks lugema ka mõningaid sellesse subetnosesse mittekuulunuid – näiteks on ikka „meie“ kuulsate maadeuurijate sekka arvatud mitte lihtsalt akadeemik, vaid aastail 1864–1882 lausa Peterburi teaduste akadeemia president admiral Friedrich Benjamin von Lütke, kes jõudis oma elu jooksul olla ka Tallinna sõjakuberner ja kuulus Virumaa Avanduse mõisnikuna Eestimaa rüütelkonda, kuid polnud baltlane, vaid riigisaksa päritolu Peterburi sakslane. Fjodor Petrovitš Litke taolisi venestunud sakslasi (aga ka venestunud rootslasi, eestlasi, lätlasi, soomlasi jne) oli ja on palju, nende seosed „meiega“ on enamasti kaudsed.

Unustada ei saa veel, et mitte ainult eestlased ja lätlased ei „ärganud“ 19. sajandil. Juba enne meid tegid seda ka siinsed sakslased ja vähemalt haritlaskonna mõttes venelasedki. Mingil ebamäärasel ajahetkel lakkas pea kogu meiega osalt samu juuri, samu esivanemaid evinud baltisakslus olemast „meie“, kohalik, Eesti-Läti nähtus ning muutus suursaksa rahvuse osaks ka muus kui ühise kirjakeele ja kultuurivälja mõttes. Muutus tükikeseks Saksamaast, mis sest, et esialgu vaid mentaalselt. Muutus selleks hoiakutelt, sihtidelt – poliitiliselt.

Muide, poliitiline suursakslus, saksa rahvuslus selle agressiivses, ütleme: maailmasõdade eelses ja aegses vormis sündiski üsna siinsamas, algselt suuresti Königsbergi ülikooliga seotult, tugevate siiretega näiteks Riias ja hiljem ka Tartu ülikoolis. Saksa keele- ja kultuuriruumi ääremaadel, Ida-Preisimaa, Pommeri ja Brandenburgi näol kunagistel või Läti ja Eesti näol põhirahvuste poolest endiselt mittesaksa, sisuliselt koloniaalaladel.

Alalhoidlikum, seisulikumalt angažeeritud osa baltisakslastest, eriti Eestimaa rüütelkonnas, võis seda muutumist küll taunida, kuid jäi kiiresti vähemusse. Seejärel kasvasid siinsed keelekogukonnad üksteisest selgelt lahku ja kellegi sünnikoht ei oma meie-nemad/omad-võõrad seisukohast enam varasemat tähendust.

Kas loeme ka selle murrangu järel Eestis sündinud või tegutsenud, kuid juba selgelt saksa ja isegi Saksamaa teadlased omadeks? Ilmselt alateadlikult küll, kuid üldiselt ju mitte, olgu nad siis kuitahes tuntud, edukad ja mistahes akadeemiate liikmed.

Näiteks sündis 1865 Käinas sealse kirikuõpetaja pojana, kasvas Hiiumaal üles, õppis Tartu ülikoolis ja töötas veel paar aastat Eestis üks saksakeelse ajalookirjutuse suuri nimesid, 1920.–30. aastail vast tuntuim saksa ajaloolane üleüldse, Johannes Haller (16. oktoober 1865 Käina – 24. detsember 1947 Tübingen), mitmete akadeemiate ja teadusseltside täis-, välis- ja auliige, ilma et meil enam pähegi tuleks teda küll võõrsil karjääri teinud, ent ikkagi „omaks“ pidada. Ilma et teda siin õieti teatakski kellegi teise poolt peale kitsa erialaringkonna.

Samasuguseid küsimusi võime esitada siinsete vene ja Venemaa teadlaste kohta, kusjuures erinevalt baltisakslastest, kellega me tee 80 aasta eest lõplikult lahku läks, oleksid need aktuaalsed ka täna.

Ühesõnaga, läheneda saab vaid üksikjuhtumite kaupa ja mitteformaalselt. Et liisk aga liiga selgelt ühele poolele ei kalduks, toogem – küsimusena – siiski kohe ka vastupidine näide: kas lugeda või mitte omaks võõrsilt tulnud, venekeelne, juudi rahvusest Juri Lotman, kes rajas Tartu ülikoolis ja Eesti teaduses terve koolkonna? Eesti teaduste akadeemia akadeemikuks valimisega [1] on sellel küsimusele küll juba ammu vastatud, kuid piltlikustagu see näide me teemat.

Ajaloolane Andres Adamson. Foto Reti Kokk

Järgmine probleem on seotud sellega, mida ja keda me üldse mõistame akadeemia ja akadeemikute all. Akadeemia mõiste päritoluga on asi muidugi selge. Platoni poolt sisuliselt vestlusklubina Ateenas rajatud filosoofiakool tegutses mitme katkestuse ja vormimuutuse kiuste üle üheksasaja aasta, kuni oma sulgemiseni keiser Justinianuse poolt aastal 529 pKr. Nimetus kandus hiljem üle varasesse kõrgharidusse, kuid taassündis renessanssajastul ka teadus- või pigem laiemalt, kultuuriseltside tähenduses. Neid sigis ja suri järgnevalt õige palju, eelkõige romaani maailmas; vahel oli tegemist otsesemalt teaduslike ambitsioonidega, kuid enamasti püsis veel laiem, üldkultuuriline sihiseade.

Allpool tuleb juttu eespool juba mainitud Peterburi teaduste akadeemiast – ka see asutati vormiliselt 1724 Peeter I poolt ja tegelikult 1725 juba Katariina I valitsusajal kui teaduste ja „huvipakkuvate“ kunstide akadeemia ning otseselt kunstiakadeemia lahutati sellest alles 1757/1764. Esimesed etnilistest eestlastest akadeemikud olidki seda hiljem kunstide, mitte teaduste alal, mõelgem või Johann Kölerile, ja just Peterburis.

Tartu ülikool oli 19. sajandil teatud perioodidel ainus teadusülikool kogu Vene impeeriumis. Fotol: Tartu ülikooli peahoone 19. sajandi lõpuveerandil. Foto: Ajalooarhiiv

Meie regioonis rajati esimesed akadeemiad õpetlaste koondiste mõttes usupuhastusest tingitud kultuurilise tagasilöögi või katkestuse tõttu alles 17. sajandi keskpaiku. Eesti kuulus tollal Rootsi suurriiki ning algatus tuli noorelt teadmishimuliselt kuninganna Kristiinalt. Tema ajal hakkas varem väga vaene ja kolkalik Rootsi muutuma, edenema. Esialgu rikastus lakkamatute välissõdade arvel küll vaid ülakiht, kuid Stockholmi varahoidlaisse kuhjus Kolmekümneaastases sõjas Saksa- ja Böömimaalt kokku riisutud sõjasaagi seas raamatuid, maale, skulptuure ja muud kultuurivara, mis ootas nüüd kasutuselevõttu, riiki saabus õpetatud pagulasi, rootslaste silmaring avardus.

Teiste välismaiste õpetlaste seas meelitas kuninganna aastal 1649 oma õukonda tõelise suurmehe, René Descartes’i, just selleks, et too aitaks asutada teaduste akadeemiat. Prantslane Descartes külmetas küll talle võõras keskkonnas peagi tugevalt (anekdootlik versioon väidab, et Kristiina ootamatul kutsel kerges riietuses üle talvise lossihoovi joostes, kuid tegelikkuses jõudis ta kuninganna endaga vaid paaril-kolmel korral põgusalt kohtuda) ja suri kopsupõletikku, kuid oma kava ta 1650 ära esitas ja uus selts käis mõned korrad koos. Arvatavasti kuulus sellesse ka Rootsi multitalent ja kultuuriheeros, enim küll poeedi ja riiukukena tuntud Georg Stiernhielm (1598–1672), kes oma elu parimad aastakümned veetis Tartus Liivimaa õuekohtu assessori, maanõuniku ja Vasula mõisnikuna. On ta seetõttu „meie“ esimesi akadeemikuid või mitte?

Pärast oma peatset troonist loobumist ja katoliku usku pöördumist enamasti Roomas elanud Kristiina jõudis ka seal asutada vähemalt kolm akadeemiat, lasta veel ühel koos käia oma Tiberi-äärse palee, nüüdse Palazzo Corsini aias, patroneerida veel kahte ning tema surma (1689) järel (taas)asutati seal tema mäletuseks kaua mõjukana püsinud, peamiselt kirjandusküsimustele pühendunud Accademia dell'Arcadia. Kristiina jäi ka võõrsil seotuks meie kandiga, muuhulgas seetõttu, et tema elatusmaade hulka kuulus Saaremaa. Seetõttu pole päris võimatu, et ka mõni siitmaa mees tema akadeemiate tegevusest osa võis võtta. Kuid ärme pane sellele liiga suuri lootusi ega moderniseeri tollaseid olusid oma soovmõtlemises üle.

Võtame näiteks Rootsi-aegse Tartu, õigemini Tartu-Tallinna-Tartu-Pärnu akadeemia, ülikooli. Mida lugeja arvab, kui palju, kui mitu kaitsti seal doktoritöid? Õige, teadaolevalt ei ühtegi. Või võtame kirjelduse Kristiina esimese Rooma-akadeemia, Accademia Reale, diskussioonist selle üle, kas poeesiat on inspireerivam luua päeval või öösel, päikese- või kuuvalguses. Kui jõuti äratundmisele, et ikka kuuvalgel, siis tähistati seda tähtsat teaduslikku avastust balletiga, milles tantsisid kaksteist öötundi ja üks täht.

Tänane Rootsi kuninglik teaduste akadeemia asutati siiski alles 1739, muidugi kuulus sinna üsna algusest peale ka baltisaksa päritolu liikmeid ning hiljem ka konkreetselt Eestiga seotud isikuid, viimasel mõnekümnel aastal eestlasigi.

Eestist pärit akadeemikutest saame kindlamalt – ja enim – rääkida seoses Peterburi teaduste akadeemiaga. See loodi Vene impeeriumi vastsesse pealinna osalt seetõttu, et Euroopa asjades kaasa rääkida tahtva, mitte enam lihtsalt väga suure, vaid juba suurriigi prestiiž näis akadeemia olemasolu eeldavat (mujal ju oli!), vaid ka osana Venemaa moderniseerimise, kultuurilise euroopastamise pikaajalistest plaanidest. Akadeemia materiaalne baas – raamatud, instrumendid, kunstiesemed – oli osalt Baltimaadest toodud sõjasaagi, osalt Euroopast kokkuostetu näol olemas, hoonestu rajati sinnsamma Neeva-äärsele, Ülikooli kaldapealsele, kus see tänase päevani asub (akadeemia ise on nüüdseks küll juba terve sajandi Moskvas paiknenud), eelarve tuli riigilt.

Esialgu välismaalt kutsutud õpetlastest (sealhulgas suurnimed, nagu matemaatikud ja mehaanikud Johann Bernoulli ja Leonhard Euler) koosnenud akadeemia pidi endale tulevikus ise järelkasvu kasvatama, milleks asutati selle juurde otseselt Venemaa esimene akadeemiline gümnaasium ja väga väike, esialgu mõne, hiljem mõneteistkümne tudengiga ülikool. Vene rahvusest teadlasi läänelikus mõttes polnud ju veel olemaski, nad tuli alles tekitada.

Vene kultuurimudel oli Peetri-eelsel ajal olnud sootuks teistlaadne; läänelikke tooteid, oskusi, teadmisi – ja nende kandjaid – osteti soovi või vajaduse korral lihtsalt sisse. Selleski pole maailma ajaloos midagi nii väga erakordset, meie ajani välja, mõelgem või (mitte vara- või südakeskaegsele, vaid naftaajastu) islamimaailmale. Või mõelge kuninganna Kristiina aegsele Rootsile.

Ka Peterburi akadeemia neli esimest presidenti polnud venelased. Esimene, Laurentius Blumentrost, oli küll juba Venemaal sündinud sakslane, järgmistest – Hermann Karl von Keyserling, Johann Albrecht von Korff ja Carl Hermann von Brevern – olid kaks esimest kuramaalased ja kolmas riialane. Keegi nimetatutest polnud otseselt teadlane, vaid Blumentrost üks tsaari ihuarste ja ülejäänud kolm diplomaadid. Seetõttu tähtsustus akadeemia kantseleiülema, nõuniku, sekretäri roll, kelleks oli kaua aega elsaslane (niisiis samuti sakslane, ehkki Prantsuse võimualalt) ja ka ise akadeemik Johann Daniel Schumacher. Ta säilitas oma juhtiva osa aastakümneteks, kusjuures vahepeal oli presidendi koht pikalt üldse täitmata.

Wilhelm Ostwald sündis ja kasvas Riias, tema isa oli asunud Liivimaale Saksamaalt ning perekonna juured olid Hessenis aa Berliinis. Seni ainus Tartu ülikooli lõpetanud Nobeli preemia laureaat. Foto: Ajalooarhiiv

Jutustan ühe loo aja vaimu paremaks tunnetamiseks, sest see aeg ja see koht on ka „meie“ esimese „päris“ akadeemiku omad. Gregoriuse kalendri järgi 26. septembril 1742, juba õhtusel ajal, toimus akadeemia mitte veel botaanika-, vaid apteegi-, st ravimtaimede aia aedniku Johann Sturmi pool väike koosviibimine. Tema kahest toast ja pööningukambrist koosnenud korter asus Vassili saarel, 2. liinil, ühe akadeemia poolt kasutatud puust üürimaja, nn Bonovi maja esimesel korrusel. Ega seal neid korruseid rohkem olnudki, ainult köetav kelder (mida kuulus Lomonossov hiljem keemialaboratooriumina kasutas) ja juba mainitud katusealune veel, ning hoones oli lisaks vaid kaks korterit, üks viie- ja teine kolmetoaline. Hoone oli muide kuulunud akadeemia eelmisele presidendile Brevernile (hetkel oli presidendikoht vakantne) ja projekteerinud oli selle Schumacheri noorem vend, küllaltki hea, tänaseni tuntud arhitekt.

Akadeemik Friedrich Schmidt lõbusasti koos teiste VII rahvusvahelisel geoloogiakongressil osalejatega pitse kokku löömas, Aasta oli 1897. Foto: Ajalooarhiiv

FOTO Akadeemik Friedrich Schmidt lõbusasti koos teiste VII rahvusvahelisel geoloogiakongressil osalejatega pitse kokku löömas, Aasta oli 1897.

Külalised olid enamasti samasugused tasuva töö ja karjääri otsinguil Peterburgi asunud balti- või riigisakslased kui korteriperemeeski, sünnilt mitteaadlikud, kuid veidi haridust saanud ja nüüd siis siin, võõrsil küll, kuid see-eest enda kohta headel ametikohtadel. Peremehe venelannast abikaasa oli viimaseid kuid lapseootel ja kohale oli tulnud ka äi. Oleng oli lõbus, söödi-joodi, aeti juttu, tunti end vabalt. Kuued olid lahti nööbitud, parukad peast võetud ja selleks mõeldud püstjala külge riputatud. Jutuhoos ei pööratud eesruumist kostma hakanud kärale esialgu tähelepanugi.

Ent korraga löödi tagatoa uks ristseliti lahti ja sellele ilmus morn mehemürakas – läänelikus riietuses ja isegi härrasmehe aksessuaaride hulka kuuluva sirge mõõgaga puusal, kuid selgelt venelane. Tema selja taga hädaldas Sturmide samuti venelannast teenijanna, silm juba siniseks löödud, kõrv verine, pluus katki rebitud, kaugemal oli näha kontvõõra teenrit. Kohalolijad tundsid kohkumusega ära Sturmide naabri kolmetoalisest, kurja kuulsusega jõhkardi ja tülinorija.

Mees lasi pilgul tigedalt ringi käia ja käratas Sturmile, et see on endale kõiksugu lontrusi külla kutsunud, kes on tema keebi pihta pannud. Toas viibinud ontlikud saksa väikekodanlased ahmisid sellise süüdistuse peale õhku, kuni üks neist, Ingerimaa jalaväepolgu arst Braschke, märkis, et ausate inimeste kohta ei tohiks ikka taolisi ebasündsaid asju öelda. Jõhkard ei hakanud enam sõnadele aega raiskama, vaid virutas tohtrile rusikaga näkku, haaras ukse kõrvalt parukanagi ja kukkus sellega kohalolijaid materdama, hüüdes oma teenrile, et too teeks sama.

Õnnetu Sturm sai kohe aru, et omade jõududega siin hakkama ei saa, hüppas aknast välja ja jooksis mööda tänavat vahisõdurite patrulli otsima. Üks külalisi, Liivi- ja Eestimaa asjade kammerkontori (oli selline riigiasutus, tänapäevases mõttes ministeerium siinsete, teistsuguste keele, usu, seaduste ja kommetega aadlivabariikide asjadega tegelemiseks) kantseleiametnik Johann Donart käitus samamoodi. Tema patrulli kohale tõigi.

Eesti teaduste akadeemia sündis 1938. aastal. Akadeemia liikmete keskmine vanus oli 1938. aastal veidi üle 50, pooled akadeemikutest olid saanud kõrghariduse väljaspool Eestit ning neli olid võidelnud Eesti Vabasussõjas. Fotol on akadeemikute esimene kogunemine Tartus 20. aprillil 1938. Foto: Ajalooarhiiv

Selleks ajaks oli märatseja juba toas peegli ära lõhkunud, lapseootel perenaist mitu korda löönud ja lirvaks kutsunud, siis mõõga välja tõmmanud, sellega paari külalist kergelt haavanud ja toaukse ära kriipinud. Võitlus oli kandunud majast välja, ka tema vastased olid mõõgad haaranud, suutnud omakorda jõhkardile mõned kriimustused tekitada ja tema silma siniseks lüüa. Patrulli saabumine rahustas hetkeks olukorda, ent kui üks vahisoldat käskis kakluse algatajal mõõk loovutada, äigas too ka talle vastu vahtimist ja püüdis uuesti tera tupest vedida. Ühiste jõududega väänati tal siiski käed selja taha ja viidi ära.

Kinnipeetu käitus ka peavahti toimetatuna väljakutsuvalt, ei näinud endal mingit süüd ja väitis, et ei politsei- ega tavalistel kohtuvõimudel pole tema üle mingit voli. Tema asju saavat arutada ainult teaduste akadeemia kantseleis, sest tema, näete, on „akadeemilise konverentsi“ liige. Sinna ta siis ülejärgmisel päeval konvoeeritigi ja jalutas üldiseks jahmatuseks veidi aja pärast vaba mehena välja. Lühikesel koduteel kohtas ta proua Sturmi, sõimas tol näo uuesti täis ja tõotas alatu ülekohtu eest verist kättemaksu. Veel kaks päeva hiljem tuldi akadeemia sekretäri Schumacheri poolt tema juurde kutsega ilmuda kantseleisse asju arutama, meie tülinorija aga andis teada, et ei saa seda teha, ja palus läkitada arst teda läbi vaatama. Schumacher saatiski kohe doktor Wilde.

Asi oli selles, et meie skandalistiks oli akadeemia füüsikaadjunkt Mihhailo Lomonossov, kes teadis suurepäraselt, et Schumacher – keda venekeelne ajalookirjandus on alati, täiesti ekslikult ja eksitavalt, kuid küllap samavõrra teadlikult ja tahtlikult kujutanud Lomonossovi õela vaenlasena – teda kaitseb, olgu olukord milline tahes. Lomonossov oli nimelt just akadeemia pikaajalise tegeliku juhi isiklik (kuid tagantjärgi hinnates ühtlasi rahvuslikus plaanis suurvenelik ja seetõttu riikliku tähtsusega) projekt, Schumacheri poolt juba hulga aastate eest ilmsete ja paljude annete tõttu isiklikult välja valitud noormees, kellest nõunikuhärra kavatses teha – ja tegigi, asi oli juba lõpusirgel – esimese venelasest professori, akadeemia esimese venelasest täisliikme.

Selle nimel oli teda alul akadeemia enda gümnaasiumis ja tillukeses ülikoolis koolitatud, seejärel Saksa ülikoolidesse saadetud, vahepeal võõrsil jäljetult kadumaläinu uuesti üles otsitud, vaevaga tagasi kodumaale meelitatud, kõikide isepäise noormehe üleastumiste peale silm kinni pigistatud. Lomonossov aga vastas neile heategudele talle iseloomuliku ülbuse, põlguse ja tänamatusega, mis igal muul juhul, iga teise otsustaja puhul oleks sellise tüübi karjäärile kohe kriipsu peale tõmmanud.

Vaid nädalapäevad hiljem järgnes akadeemias ajutine võimupööre. Schumacheri vaenlased süüdistasid teda kroonuvara raiskamises ja muudes pattudes, ta pandi koduaresti ning tema tegevuse üle alustati uurimist. Lomonossovit on peetud ka selle kõige algatajaks, mis ei vasta vast siiski tõele, kuid pisukese arupidamise järel seadis ta oma nina tuule või õieti omakasu järgi ning ühines Schumacheri vastasleeriga. Arvestus osutus siiski ekslikuks, mõni kuu hiljem jõudis uurimiskomisjon järeldusele, et peale sajakonna rubla väärtuses piirituse kadumise polnud akadeemia tohutus majapidamises õieti midagi ette heita. Ratas pöördus taas, Schumacher naases võimule. Mida Lomonossov seepeale tegi, pole vast vaja seletada.

Lomonossov (ja tema biograafid veel paljukordselt enam) rõhutas eriliselt oma venelikkust, sest sellel rajanes ju tema karjäär. Ta võis olla kui andekas tahes – ja et ta seda oli, selles kahtlust pole –, kuid ilma eespool kirjeldatud patronaažita poleks ta oma joomahoogudest toitunud sandi iseloomu tõttu kunagi saanud võimalusi eneseteostuseks, tänu millele tast tänini räägitakse. Samuti rõhutatakse tavaliselt tema erilist saksavastasust.

Nagu juba öeldud, tema edu rajanes venelaseks olemisel; mittevenelastele tuli sellele osundamiseks tõesti vastanduda, ja nood olid Peterburi teaduste akadeemias valdavalt sakslased. Tollal veel riigi-, hiljem peamiselt baltisakslased. Nii et justkui jah. Ent teisalt oli Lomonossov ise pikalt Saksamaal õppinud ja elanud, seal sakslannaga abiellunud – muide, reformeeritud, st kalvinistlikus kirikus, õigeusule vilistades –, tal oli riigi- ja baltisakslastest sõpru…

Üheks selliseks sõbraks oligi ilmselt esimene Eestist pärit akadeemik selle sõna tänasele lähedases tähenduses, pärnakas Georg Wilhelm Richmann (1711–1753). Esimene kindlalt „oma“, lisaks veel mitte mõni kahtlane luuletaja või muu humanitaar, vaid füüsik, avastaja, leiutaja, eksperimenteerija, enamgi veel – teaduse märter! Peterburi akadeemia oli riigiasutus, impeeriumi tollal ainus teadusasutus, ja kõiki selle nii-öelda akadeemilisi töötajaid võib laiemas tähenduses akadeemikuteks kutsuda. Nii üldiselt tehtigi.

Kitsamas mõttes loeti akadeemikuiks vaid professoreid – meenutan, et Peterburi akadeemia oli siis veel ühtlasi kõrgkool. Akadeemik polnud tiitel, vaid ametikoht. Korralisi professorikohti oli vähe, vastava teadusliku taseme saavutanu võidi koha vabanemise ootamise ajaks määrata esmalt adjunktiks (nooremõppejõud või -teadur, üldiselt siiski enne dissertatsiooni kaitsmist) ja seejärel erakorraliseks professoriks (tänases mõttes: dotsent). Richmann oli võetud aastal 1735 akadeemiasse, kroonu kulule, alul üliõpilaseks, seejärel sai tast 1740 adjunkt, 1741 erakorraline ja lõpuks 1745 korraline füüsikaprofessor – st akadeemik selle sõna kitsamas tähenduses. Tema eakaaslasest ja sõbrast Lomonossovist sai samal aastal keemiaprofessor.

Laialt tuntuks on Richmann saanud ja jäänud tänu oma surmale tööpostil, teadusliku eksperimendi käigus. Oma mitmekülgsete teadushuvide seas huvitus ta nimelt atmosfäärielektrist ja leiutas samaagselt ameeriklase Benjamin Frankliniga piksevarda, kuid mitte niivõrd tulekahjusid tekitavate välgulöökide ohutuks maandamiseks, kuivõrd nende „purki püüdmiseks“. Sõna otseses mõttes – jutt on Leideni purgist, esimesest elektrisalvestist, mis leiutati 1745–1746, korraga kahes kohas. Richmann lisas omalt poolt purgile metallist, kuid siidniidist osutiga elektromeetri, mida järgnevalt katsetuste käigus täiustas. Aastal 1752 pakkus Franklin nimelt välja, et välku oleks võimalik metallvarraste või -traadi abil kinni püüda, seejärel korraldas ta tuulelohet ja maandamistraati kasutades vastavaid katseid ja neid tehti ka Prantsusmaal.

Pole päris selge, kas Richmann oli neist kuidagimoodi kuulda saanud või ise samadele ideedele tulnud, kuid ta tegeles just samal ajal samalaadsete katsetega. 6. augustil 1753, kuulnud akadeemias viibides lähenevat kõuekõminat, ruttas ta koju ja seadis „piksemasina“ töökorda. Välgu ta oma kodumaja katusele pandud raudlati ja traadi abil tõesti järjekordselt purki püüdis, kuid seekord kerkis maandamata seadmest sinakas keravälk. See andis talle kõva „nagu suurtükilask“ kärakaga otsaette surmava elektrilöögi, mis lõi lõhki ka kingad tema jalas. Samas ruumis, kuid veidi eemal viibinud assistent, rohkem vasegraveerijana tuntud Ivan Sokolov lendas oma tooliga kummuli ja löödi veidiks ajaks kurdiks, kuid pääses muidu vigastusteta.

Akadeemik Ferdinand Johann Wiedemannil on suuri teeneid eesti keele uurimisel. Aastast 1989 antakse välja temanimelist keeleauhinda teistele väljapaistvatele eesti keele uurijatele. Foto: Ajalooarhiiv

Peterburi akadeemia roll hakkas tasapisi muutuma vastavalt sellele, kuidas Venemaal asutati uusi ülikoole, esimesena Moskvas 1755, järgmised siiski alles ligi pool sajandit hiljem. Nüüd jõuamegi 1802 taasavatud Tartu ülikooli ja selle erilise rollini. Tänu keelebarjääri puudumisele saksakeelse kultuuriruumi ja selle teadusringkondadega jäi Tartu ülikool aastakümneteks Vene impeeriumi sisuliselt ainsaks teadusülikooliks. Teistes tegeldi peamiselt juba olemasolevate teadmiste edasiandmise, mitte uute loomisega. Just seetõttu töötas Tartus mõnda aega ka Professorite Instituut Venemaa teiste kõrgkoolide jaoks õppejõudude ettevalmistamiseks.

Peterburi teaduste akadeemia aga lakkas olemast ühtlasi kõrgkool, jäädes samas edasi omamoodi teadusministeeriumiks. Korraliste ja erakorraliste professorite asemel olid nüüd korralised ja erakorralised akadeemikud, igaühel ajada omad kindlad, bürokraatlikust rutiinist rikastatud tööülesanded. Ehkki nüüd olid akadeemial olemas ka kirjavahetajaliikmed, tuli korralise akadeemiku koha vastuvõtmisel ikka senistest ametitest loobuda ja Peterburgi kolida (tehti küll ka üksikuid erandeid, näiteks astronoom Friedrich Georg Wilhelm Struvele Tartu ülikoolist, keda samuti sageli „meie“ omaks peetakse, kuid kes tegelikult oli riigisakslane). Sugugi mitte kõik, kellele korralise akadeemiku kohta pakuti, ei rutanud seda vastu võtma, seetõttu tuli enne äravalimist teha eeltööd, kuulata maad, pidada läbirääkimisi/töövestlusi.

Struvede perekond oli pärit Hamburgi lähedalt. See ei takista meil neid Eesti teadlasteks lugemast. Fotol: Friedrich Georg Wilhelm Struve astronoomist poeg Otto vanaduspõlves. Foto: Ajalooarhiiv

Paralleelselt sulgus Venemaa Suure Prantsuse revolutsiooniga valla pääsenud tungide ja tormide hirmus varasemaga võrreldes rohkem iseendasse, vähenes Euroopast tulnud välisteadlaste ja suurenes kodumaiste, kuid juba viidatud olude tõttu esiotsa sageli Tartu taustaga teadlaste roll või osakaal akadeemias. Eriti loodusteadlaste seas olid nad pikalt absoluutses ülekaalus. Küll ajas vähenedes püsis selline olukord 19. sajandi teise pooleni.

Kokku valiti tsaariajal Peterburi teaduste akadeemia liikmeks sadakond Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud õpetlast. Sellised nimed, nagu enim embrüoloogia rajajana tuntud, kuid üldse väga mitmekülgne Karl Ernst von Baer, füüsik Heinrich Friedrich Emil Lenz, geoloog Gregor von Helmersen, biogeograaf, uurimisreisija, zooloog ja põllumajandusteadlane Alexander Theodor von Middendorff (küll Peterburis sündinud, ent ema poolt isegi eestlane – mida ta omas ajas muidugi ei reklaaminud, kuid ka ei salanud), keeleteadlane, meie keelekasutust tänini mõjutava eesti-saksa sõnastiku koostanud Ferdinand Johann Wiedemann ja rida teisi, ei vaja pikemaid selgitusi ka täna.

Olukord hakkas selgemalt muutuma sajandi viimasel kolmandikul, osalt üldiste impeeriumi keskvõimu rakendatud venestamispüüdluste tõttu, mis viis ka Tartu ülikooli venestamise ja baltisaksa haritlaste märgatava väljarännuni Saksamaale, osalt muude, eespool juba põgusalt jutuks olnud arengute ja taandarengute tõttu. Ent edasine on juba üks teine lugu.

*** ***

[1] See ei sündinud üldse mitte lihtsalt, aga sellest ehk mõni teine kord – toim.

Koostaja: akadeemik Tõnu-Andrus Tannberg

Alljärgnevalt on kõigile huvilistele kättesaadavaks tehtud valik Eesti teaduste akadeemia tegevust aastatel 1938–1940 kajastavaid arhiiviallikaid, mis on tänasel päeval tallel rahvusarhiivis. Valitud dokumendid kajastavad akadeemia tegevuse üksikuid tahke ja ei anna süsteemset ülevaadet selle asutuse ajaloost. Teaduste akadeemia loomise eellugu, tegevust aastatel 1938–1940 ning likvideerimist on põhjalikumalt käsitletud Erki Tammiksaare ja Ken Kallingu monograafias „Eesti Teaduste Akadeemia ajalugu. Arenguid ja järeldusi“ (Tallinn, 2008).

Haridusministri A. Jaaksoni ettepanek riigihoidjale K. Pätsile teaduste akadeemia koosseisu kinnitamiseks 13. aprillil 1938. aastal (RA, ERA.31.3.15174b, l 1). Vt dokumenti SIIN.

Riigihoidja K. Pätsi otsus teaduste akadeemia koosseisu kinnitamise kohta 13. aprillil 1938. aastal (RA, ERA.31.3.15174b, l 3). Vt dokumenti SIIN.

Riigihoidja K. Pätsi otsus nimetada teaduste akadeemia presidendiks Karl Schlossmann 13. aprillil 1938. aastal (RA, ERA.31.3.15174b, l 2). Vt dokumenti SIIN.

Eesti vabariigi valitsuse otsus nimetada Julius Mark teaduste akadeemia abipresidendiks 11. mail 1938. aastal (RA, ERA.31.3.13824, l 2). Vt dokumenti SIIN.

Riigihoidja K. Pätsi otsus teaduste akadeemia koosseisu kinnitamise kohta 13. aprillil 1938. aastal (RA, ERA.31.3.15174b, l 3). Vt dokomenti SIIN.

Eesti vabariigi presidendi otsus Eesti teaduste akadeemia 1938.–1939. aasta eelarve kinnitamise kohta 16. juuli 1938. aastal (RA, ERA.31.3.10213, l 4–6). Vt dokumenti SIIN.

Eesti vabariigi presidendi otsus teaduste akadeemia 1939.–1940. aasta eelarve kinnitamise kohta 14. jaanuaril 1939. aastal (RA, ERA.31.3.11297, l 2–4). Vt dokumenti SIIN.

Eesti vabariigi presidendi otsus teaduste akadeemia 1938.–1939. aasta eelarve täitmise aruande kinnistamises kohta 7. detsembril 1939. aastal (RA, ERA.31.3.11369, l 5–7). Vt dokumenti SIIN.

Vabariigi valitsuse esitis presidendile K. Pätsile kinnitada Theodor Lippmaa teaduste akadeemia liikmeks 9. juunil 1939. aastal (RA, ERA.31.3.13759, l 2). Vt dokumenti SIIN.

Eesti vabariigi presidendi K. Pätsi käskkiri Theodor Lippmaa nimetamise kohta teaduste akadeemia liikmeks 9. juunil 1939. aastal (RA, ERA.31.3.13759, l 2). Vt dokumenti SIIN.

Eesti vabariigi presidendi otsus teaduste akadeemia 1938.–1939. aasta eelarve täitmise aruande kinnistamises kohta 7. detsembril 1939. aastal (RA, ERA.31.3.11369, l 5–7). Vt dokumenti SIIN.

Eesti teaduste akadeemia töökava 1940.–1941. aastaks (RA, ERA1108.5.980, l 1–8). Vt dokumenti SIIN.