Ajakirja Acta Historica Tallinnensia 2023. aasta teine number on pühendatud Balti kliimaajaloole 18.–19. sajandil. Kliima ja ühiskonna põimitus on tänapäeval üldaktsepteeritud teadmine. Samuti on võimatu ignoreerida tõsiasja, et käimas on globaalsed kliimamuutused, mis toovad tõenäoliselt kaasa radikaalseid muutusi elukeskkonnas ning vallandavad keerulisi ja ennustamatuid ühiskondlikke protsesse. Üks viis, kuidas nende protsessidega tegeleda, on vaadata minevikku ja saada selgust, kus on tänapäevaste probleemide juured, millisel kombel on inimtegevuse ja kliimamuutuste koosmõju varem avaldunud ning kuidas on seda mõistetud enne meid. Ajalooline klimatoloogia on võrdlemisi pikkade traditsioonidega uurimisvaldkond, ent Eestis on see paraku kinnitanud kanda alles hiljuti, isegi kui Andres Tarandi eestvedamisel on alates 1970. aastatest tehtud selles suunas head eeltööd.
Uue teemanumbri, mille on koostanud Tallinna Ülikooli ajaloolased Ulrike Plath ja Priit Raudkivi, üks peamisi eesmärke on teha vahekokkuvõte senisest uurimistööst ajaloolise klimatoloogia valdkonnas, fookusega 18.–19. sajandi Läänemere piirkonnal. Ühtlasi on see katse ergutada kliima ja ühiskonna minevikusuhete senisest aktiivsemat uurimist Eestis.
Artikli pikem sissejuhatav artikkel „Põhjus ja tagajärg. Ajalooline klimatoloogia teadusdistsipliinina“, mille on kirjutanud Priit Raudkivi, Kaarel Vanamölder ja Ulrike Plath, annab ülevaate Balti regiooni kohta tehtud ja tehtavast uurimistööst ajaloolise klimatoloogia vallas, seda rahvusvahelise teadusmaailma arengusuundumuste taustal. Artikkel näitab kliima ja ühiskonna suhete uurimise lätteid Eestis 19. sajandil ja jõuab välja kõige uuemate aruteludeni kliimaajaloo uurimise võimaluste üle.
Oslo ülikooli ajaloolane Dominik Collet arutleb ingliskeelses artiklis „Abusing Climate: The 1770s Anomaly and the First Partition of Poland–Lithuania“ Poola-Leedu ühisriigi lagunemise problemaatika üle kliimaajaloo vaatenurgast. Poola-Leedu ühisriik oli sajandeid Euroopa viljaaidaks. Sealt saadud viljal oli väga suur tähtsus naabermaade toiduga varustamisel ja seda eriti olukordades, mil heitlikest ilmaoludest tingituna seisti mujal silmitsi kriisidega. Kuid Poola-Leedu ökoloogiline küllus tekitas ka vaenulikke kavatsusi. 1770. aastate alguses tabaski riiki kahekordne katastroof – sügav poliitiline kriis koos suure kliimamuutusega –, mille omavahelisi seoseid Collet artiklis lähemalt analüüsib.
Priit Raudkivi kaastöös „1837. aasta kevadine suurvesi Lätis ja Eestis ajaloolise hüdroloogia vaatenurgast“ uuritakse 1837. aasta suuruputuse temaatikat. See oli katastroofiliste mõõtmetega hüdroloogiline sündmus Väina ja Lielupe jõe vesikonnas, mis mõjutas oluliselt siseveekogude veerežiimi nii Lätis kui ka Eestis. Tsaaririigi Liivimaa kubermangus tegutsenud sillakohtute materjalid näitavad selgesti, et suurvesi tõi endaga kaasa suurt varalist kahju, kuigi päevakajalisi ajakirjanduslikke kajastusi selle kohta samahästi kui pole.
Kaarel Vanamölder, Mait Sepp ja Krister Kruusmaa teevad oma artiklis „Torm õhus ja maa peal – tugevad tormid Balti provintsides 19. sajandi teisel poolel ajakirjandusteadete ja ilmaandmete järelanalüüsi võrdluses“ katse kombineerida omavahel ajaloolise klimatoloogia narratiivseid ja mõõdetud vaatlusandmeid. Ilmastikunähtusena vaadeldakse tugevaid torme Balti provintsides 19. sajandi keskel ja teisel poolel. Autorid otsivad vastust küsimusele, milliseid analüüsivõimalusi kahe esmapilgul väga erineva iseloomuga, humanitaarteaduslike meetodite abil kogutud narratiivsete teadete ja loodusteaduslikel meetoditel mudeldatud ajalooliste tormide andmestiku kombineeritud kasutus võiks tulevikus pakkuda ja kas need andmebaasid suudavad teineteist täiendada.
Ajakirjanumber on tasuta loetav teaduste akadeemia kirjastuse kodulehel.
Ülevaate koostas: Marek Tamm, Acta Historica Tallinnensia peatoimetaja