Ajalugu

Akadeemiate sünd Euroopas

Esimesed teaduste akadeemiad asutati Euroopas 17. sajandil. Nende loomiseni viis see, et valitsejad soovisid saada tarka nõu. Toonased valitsejad ise ei pruukinud olla teadusest huvitatud, ent nende kõrval olid sageli mõjukad tegelased, kes oskasid teadmisi hinnata. Näiteks Louis XIV asutas 1666. aastal Prantsusmaa teaduste akadeemia oma rahandusministri Jean-Baptiste Colbert’i nõuandel. Colbert ise oli suur teadlaste austaja ning pidas kirjavahetust paljude toonaste silmapaistvate teadlastega, nagu näiteks Christiaan Huygensiga ja Carlo Roberto Datiga.

Kokku kuulus enne Eesti iseseisvust Venemaa Peterburi teaduste akadeemiasse sadakond siitmailt pärit teadlast. Eesti-ja Liivimaalt pärit teadlased kuulusid ka teiste maade, näiteks Rootsi, Ungari jne. teaduste akadeemiasse. Fotol: akadeemik Friedrich Schmidt koos teiste VII Rahvusvahelisel Geoloogiakongressil osalejatega pitse kokku löömas. Aasta oli 1897. (foto: Ajalooarhiiv)

Akadeemiaid oli tarvis, et tõsta hariduse ja teaduse taset. Üheks toonaste valitsejate ambitsiooniks akadeemiate asutamisega oli ka kiriku võimu piiramine. See tõttu vaataks kirik toona akadeemiate asutamisele halvasti ning ka hiljem on teoloogid olnud teravateks teaduste akadeemiate kriitikuteks. Valitsejate toetus fundamentaalteadustele oli väga oluline, kuna just see võimaldas saavutada neil kõrge taseme. Teaduste akadeemiate asutamine 17. sajandil muutis teaduse ka sotsiaalseks liftiks, sest tavainimene võis sattuda kuninga kõrvale tingimusel, et tegemist oli geniaalse teadlase või kirjanikuga.

Peterburi teaduste akadeemia liige Wilhelm Ostwald sündis ja kasvas Riias, tema isa oli asunud Liivimaale Saksamaalt ning perekonna juured olid Hessenis ja Berliinis. Seni on tegemist ainsa Tartu ülikooli lõpetanud Nobeli preemia laureaadiga (foto: Ajalooarhiiv)

Vanimaks tegutsevaks teaduste akadeemiaks on 1652. aastal Baieris asutatud Leopoldina, mille keiser Leopold I kinnitas 1682. aastal kogu Saksa-Rooma keisririigi teaduste akadeemiaks. Suurbritannia teaduste akadeemiana toimiv Londoni Kuninglik Selts asutati 1660. aastal ning Põhjamaade vanim, Rootsi kuninglik teaduste akadeemia asutati 1739. aastal. Venemaal, mis oli seni lääne tsivilisatsiooni perifeerias arenenud mitte kõige õigemas suunas, tuli akadeemia asutada koos ülikooli ja gümnaasiumiga, sest igasugune haridussüsteem praktiliselt puudus. Seda tehti keiser Peeter I ukaasiga 1724. aastal. Keiserlikku Peterburi teaduste akadeemiasse kuulus mitmeid Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud teadlaseid, nagu näiteks Karl Ernst von Baer, Alexander von Bunge, Alexander von Middendorff, Georg Friedrich Parrot, Georg Wilhelm Richmann, Peter Carl Ludwig Schwarz, Friedrich Georg Wilhelm von Struve, Otto Wilhelm von Struve jt.

Eesti teaduste akadeemia sünd ja tegevus 1938-1940

Tartu ülikool oli 19. sajandil teatud perioodidel ainus teadusülikool kogu Vene Impeeriumis. Iseseisvunud Eesti Vabariigis leiti esialgu, et Tartu ülikool võiks täita ka teaduste akadeemia koordineerivaid ja nõuandvaid funktsioone. 1930. aastatel neist seisukohtadest loobuti. Fotol: Tartu ülikooli peahoone 19. sajandi lõpul (foto: Ajalooarhiiv)

Esimesed teadusseltsid, mis tegutsesid läheduses Tartu ülikooliga loodi Eestis 19. sajandil ning need tekitasid olulise vundamendi siinsele teadusele. Ideed Eesti teaduste akadeemia asutamiseks tekkisid samal ajal Eesti iseseisvumisega. Näiteks tehti ettepanek asutada teaduste akadeemia tähistamaks pärisorjuse kaotamise sajandat aastapäeva Liivimaal 1919. aastal. Selleni siiski ei jõutud kuna toona nappis Eestis nii eestlastest teadlasi ning peale selle oli noore riigi ees olulisemaid väljakutseid, näiteks omakeelse rahvusülikooli ja haridussüsteemi käivitamine. Väikesel riigil polnud selliseid ressursse, nagu näiteks Peeter I, kes tegi seda 18. sajandi algul kõike korraga, kuid ka kelle esialgsed akadeemikud olid peaaegu eranditult välismaalt kutsutud teadlased.

Sellegi poolest üritati rajada midagi teaduste akadeemia sarnast. Asutava Kogu 27. mai 1920. aasta seadusega loodi Eesti teaduse asutus. Selle ülesandeks oli teadustegevuse toetamine ja koordineerimine. Selle juhatus pidi asuma Tartus, tema liikmeteks pidid olema ülikooli õppejõud, teaduslikud asutused, organisatsioonid ja seltsid, kirjasaatjad liikmed ja auliikmed. Teaduse asutus ei hakanud kunagi tööle, sest see kohtas vastuseisu Tartu ülikoolilt ning Tartust pärit poliitikutelt, kes leidsid, et teadustöö tuleb jätta Tartu ülikooli pärusmaaks ning akadeemia-sarnase organisatsiooni loomine on mittevajalik ressursside raiskamine. Järgnevalt nähti siiski, et Tartu ülikool pole võimeline kõiki riigile vajalikke teadusprobleeme lahendama ning akadeemia asutamine muutus ajapikku taas aktuaalseks.

1930. aastate teiseks pooleks oli olukord teaduses ja hariduses palju muutunud. Üles oli ehitatud eestikeelne üldharidus-ning kõrgharidussüsteem. Kui 1920. aastate algul oli eestlastest teadlaseid ja õppejõude vähe ning Tartu ülikooli juurde tuli kutsuda hulgaliselt välisõppejõude nende koolitamiseks, siis iseseisvusperioodi lõpuks oli tehtud töö hakanud vilja kandma ning peale oli kasvanud uus põlvkond eesti teadlaseid ja õppejõude, kellest mitmed saavutasid oma erialal silmapaistvaid tulemusi. Aastal 1936 anti Tallinna Tehnikainstituudile kõrgkooli õigused ning aastal 1938 nimetati see ümber Tallinna Tehnikaülikooliks. See ning 1938. aastal kehtima hakanud ning Tartu ülikooli autonoomiat kärpinud ülikooliseadus aitas murda Tartu ülikooli vastasseisu ning-töötamist teaduse katuseorganisatsiooni rajamisele. Pealegi oli teaduste akadeemia rajamine Pätsi režiimi jaoks ka mõneti präänikuks, sest selleks ajaks oli Eestil olemas oma teadlaskond, kelle väljapaistvamaid liikmeid akadeemiasse ülendada ning sellega positiivselt hõlmata.

Eesti teaduste akadeemia sündis 1938. aastal. Akadeemia liikmete keskmine vanus oli 1938. aastal veidi üle 50, pooled akadeemikutest olid saanud kõrghariduse väljaspool Eestit ning neli olid võidelnud Eesti Vabadussõjas. Fotol on akadeemikute kogunemine Tartu ülikooli aulas 1938. aasta aprillis. (Foto: Ajalooarhiiv)

Eesti teaduste akadeemia asutati 1938. aasta 28. jaanuaril, selle aluseks oli riigihoidja Konstantin Pätsi dekreedina väljaantud Eesti Teaduste Akadeemia seadus. Selle järgi allutati autonoomne akadeemia haridusministeeriumile. Seadus jõustus pärast avaldamist Riigi Teatajas 7. veebruaril 1938. aastal. Teaduste akadeemiat pidi seaduse kohaselt juhtima akadeemia president, täiskogu ning humanitaar-ja loodusteaduse sektsiooni juhatajad ning sektsioonikogud. Akadeemia pidi valima tegev-, au- ja korrespondentliikmeid. Akadeemia koosseisus oli ette nähtud 20 tegevliiget. Peale 70nda eluaasta ületamist arvati tegevliige emeriteerunud liikme staatusesse.

13. aprillil 1938 kinnitas riigihoidja Päts haridusministri ettepanekul esimesed 12 teaduste akadeemia liiget: geograaf Edgar Kandi, rahvaluuleteadlase Oskar Looritsa, keeleteadlase Julius Margi, ajaloolase Hendrik Sepa, kirjandusteadlase Gustav Suits ja õigusteadlase Jüri Uluotsa (kõik kuus kuulusid humanitaarteaduste sektsiooni), taimefüsioloog Hugo Kaho, keemik Paul Kogermani, arstiteadlase Aleksander Paldroki, arstiteadlase Ludvig Puusepa, arstiteadlase Karl Schlossmanni ja astronoom Ernst Öpiku (kuus viimati nimetatut moodustasid loodusteaduste sektsiooni). Akadeemia keskmine vanus oli 1938 veidi üle 50, pooled neist olid saanud kõrghariduse väljaspool Eestit ning neli olid võidelnud Eesti Vabadussõjas.

Teaduste akadeemia esimene täiskogu istung toimus 20. aprillil 1938 Tartu ülikooli nõukogu saalis. Akadeemia presidendiks valiti Karl Schlossmann, asepresidendiks sai peale Gustav Suitsu loobumist Julius Mark. Loodusteaduste sektsiooni juhiks valiti Paul Kogerman ning humanitaarteaduste sektsiooni juhiks Edgar Kant. Ametisse kinnitati nad 11. mail Konstantin Pätsi otsusega. Pidulik avakoosolek peeti 22. oktoobril president Pätsi osalusega Tallinnas Eesti kaubandus-ja tööstuskoja saalis.

Peale 1940. aasta juunipööret ja iseseisvuskaotust likvideeriti Varese valitsuse haridusministri Julius Semperi 17. juulil allkirjastatud seadusega Eesti teaduste akadeemia. Akadeemia liikmete saatus nõukogude okupatsiooni ajal kujunes erinevaks. Paul Kogerman küüditati 14. juunil 1941 perega Sverdlovski oblastisse ja saadeti vangilaagrisse, kust vabanes 1945. aastal. Õnneks polnud teiste akadeemikute represseerimiseks nõukogude võimul palju aega ning enamik jätkas oma tegevust saksa okupatsiooni ajal (1941–1944). Enamik elusolevatest akadeemikutest põgenes 1944. aastal läände, kus jätkati teadustegevust. Ehkki teaduste akadeemia likvideerimist 1940. aastal loeti peale nõukogude võimu põgenemist ebaseaduslikuks, ei olnud järgnenud saksa okupatsiooni ajal võimalusi selle tegevuse taastamiseks.

Teaduste akadeemia nõukogude Eestis 1946-1991

Nõukogude Venemaal kujunes teadustea akadeemia olukord peale 1917. aasta oktoobripööret keeruliseks. Uus režiim suhtus teadlastesse ja teaduste akadeemiasse umbusklikult ning ka vene akadeemikud ei toetanud enamlaste riigipööret. Samas ei kiirustanud enamlased akadeemiat ja teadlaseid ahistama. Vastavat nõu oli Leninile andnud esimene rahvaharidusasjade rahvakomissar Anatoli Lunatšarski. Aastal 1925 moodustati Poliitbüroo juures teaduste akadeemia järelevalve ja koordinatsiooni komisjon, mis 1927. aastast tegeles uute akadeemikute valimise ettevalmistamisega. Komisjon koostas nimekirju akadeemikute kandidaatidest, kes olid jagatud kolme kategooriasse: „kommunistliku partei liikmed“; „kommunistlikule parteile lähedal seisvad kandidaadid“ ning „kommunistlikule parteile vastuvõetavad kandidaadid". Lühidalt öeldes üritati teadust kõigiti allutada ideoloogilisele järelvalvele ja survele.

Nõukogude võimu perioodil olid teised lipud ja loosungid. Ka ei tunnistanud nõukogude võim Eesti teaduste akadeemia õigusjärjepidevust, lugedes 1946. aastat akadeemia asutamiseks kuni perestoikani. Fotol: akadeemia president Johan Eichfeldt avab teaduslikku sessiooni Piistaojal. Aasta oli 1950 (Foto: Eesti Filmiarhiiv)

1940. aastatel loodi teaduste akadeemiad liiduvabariikides. Esialgu nimetati neid NSV Liidu teaduste akadeemia filiaalideks, hiljem teaduste akadeemiateks. Eesti NSV teaduste akadeemia asutamist arutati juba enne seda, kui Nõukogude armee oli Eesti uuesti vallutanud. 22. juunil 1945 valmis Eesti NSV rahvakomissaride nõukogus ning EK(b)P keskkomitees ühismääruse projekt Eesti teaduste akadeemia taastamiseks. Sama aasta 28. juunil anti välja määrus „Teaduste Akadeemia taastamise kohta“. Samas loodi ka Eesti NSV teaduste akadeemia organiseerimistoimkond, kel tuli oma ettepanekud esitada 1. augustiks. Organiseerimiskomitee tegi ettepaneku rajada akadeemias humanitaarteaduste, loodusteaduste, meditsiiniliste teaduste, tehniliste ja täppisteaduste ning põllumajandusteaduste osakonnad. Viimast polnud esialgu aga võimalik akadeemiasse rajada, sest Eesti NSV põllutöö rahvakomissariaadi juures olid vastavad instituudid alles rajamisel. Lisaks oli akadeemia koosseisu võimalik arvata erinevaid muuseumeid, ülikooli botaanikaaed, tööstuse teadusliku uurimise keskinstituut ja majanduse uurimise instituut.

NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu ei kinnitanud projekti Eesti teaduste akadeemia taastamisest, vaid sätestas 1946. aasta 19. jaanuari määrusega, et asutatakse Eesti NSV teaduste akadeemia asukohaga Tallinnas. Kuni aastani 1989 loeti 1946. aastat ametlikult teaduste akadeemia asutamisaastaks. Moskvas kinnitati teaduste akadeemia struktuur nelja osakonna, 15 instituudi, nelja muuseumi, kolme seltsi ja kahe iseseisva sektoriga.

1945. aasta lõpul tegeleti aktiivselt akadeemia liikmekandidaatide otsimise ja nende tausta kontrollimisega. 5. aprillil 1946 allkirjastas Eesti NSV ministrite nõukogu esimees Arnold Veimer määruse Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisu kohta. Esimesteks korralisteks liikmeteks nimetati Johan Eichfeld, Aksel Kipper, Paul Kogerman (oli ka Eesti Teaduste Akadeemia liige), Alfred Koort, Hans Kruus, Ferdinand Laja, Artur Luha, Ottomar Maddison, Jüri Nuut, Alma Tomingas, Nikolai Tomson, Juhan Vaabel, Voldemar Vadi ja Johannes Voldemar Veski ja korrespondentliikmeteks Julius Aamisepp, Albrecht Altma, Harald Arman, Harald Haberman, Leo Jürgenson, Karl Orviku, Mihkel Pill, Oskar Sepre, Friedebert Tuglas ja August Vaga. Esimeseks Eesti NSV teaduste akadeemia presidendiks nimetati ajaloolane Hans Kruus. Samal päeval kinnitas Eesti NSV ministrite nõukogu ka akadeemia põhikirja. 6. aprillil 1946 toimus Toompea lossi valges saalis Eesti NSV üldkogu esimene koosolek.

Alates 1947. aastast jäi akadeemia järjest tugevamalt sovetiseerimise surve alla. Nõuti usaldusväärsete ja parteilaste edutamist teaduste akadeemia struktuurides. Järgnevatel aastatel vallandati ja represseeriti teaduste akadeemia süsteemist hulgaliselt inimesi, keda nõukogude võim umbusaldas. 1950. aastal vabastati ametist teaduste akadeemia president Hans Kruus, kes visati parteist välja ja arreteeriti.

Peale Stalini surma 1953. aastal partei surve akadeemiale leevenes. Aastast 1956 oli teadlastel taas võimalik rohkem teadustööle keskenduda. Ühes Hrustšovi sulaga tekkis võimalus luua sidemeid välismaaga ning alates 1956. aastast tekkis eesti teadlastel uuesti võimalus käia väliskomandeeringutes. Paranesid ka töötingimused.

1950. lõpul ja 1960. aastate algul alustas Nikita Hruštšov uut teaduste akadeemiate reformi. Teaduste akadeemiate koosseisudest – mh ka Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisust – lahutati instituute ja viidi ministeeriumite ning erinevate ametkondade alluvusse. Hruštšov ise märkis, et teadlased tuleb viia „elule lähemale“. Kui Nõukogude Liidu teaduste akadeemias kutsus see esile protesti ja president Aleksandr Smejanov läks protestimärgiks isegi erru, ähvardas Hruštšov 1964. aasta juulis NLKP Keskkomitee pleenumil „teaduste akadeemiad laiali peksta“. Seda ähvardust ta täita ei jõudnud, sest kolme kuu pärast ta kukutati.

Eesti NSV teaduste akadeemia jaoks tähendas Hruštšovi aeg koosseisude vähendamist. Kärbete tulemusel jäi akadeemia koosseisu kümme instituuti ja mõned allaasutused. 1964. aastal sai akadeemia uue põhikirja ja muudeti ka Eesti NSV teaduste instituutide tüüppõhimäärust. Teaduste akadeemia president aastatel 1950-1968 Johan Eichfeld oli suure kohanemisvõimega ja jäi ellu kiiresti muutunud oludes. Samas pärssis tema toetus Trofim Lõssenko õpetusele, mis Nõukogude Liidus heideti kõrvale alles 1966. aastal, teaduse arengut bioloogia, sordiaretuse, põllumajandusteaduse jm. vallas.

1969. aastal sai akadeemia uue põhikirja, mis 1964. aasta põhikirjast palju ei erinenud. 1970. ja 1980. aastatel oli Nõukogude Liidul kasutada suured ressursid erinevate valdkondade toetuseks. Oma osa sai ka teadus. Samas on sellele perioodile omane kõikide elualade allutamine keskvõimu kontrollile. Teadlased õppisid nendes oludes paremini orienteeruma ning paranes ka partei otsustega saadud teadusrahastus. Samas eelistasid riigivõimud sel perioodil näha kvaliteedi asemel kvantiteeti, mis omakorda muutis teadlaste ja teadusinstitutsioonide tegevuse keerukamaks.

13. detsembril 1984 võeti vastu uus akadeemia põhikiri, mille Ministrite Nõukogu kinnitas järgmise aasta 17. mail. Mihhail Gorbatšovi võimuletuleku järel üritati tsentraliseerimisprotsesse ümberpöörata ning kohalikule tasandile anda rohkem otsustamisõigust. Ka Eesti NSV teaduste üldjuhtimine läks Moskva võimumeestelt üle Tallinna omadele. Samas jätkus 1989. aastani stagnaajale omane ekstensiivne areng ning see peegeldus Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisude paisumises. 1989. aastal oli teaduste akadeemia süsteemis tööl 4446 inimest, kellest otseselt teadusasutustes töötas 2814, kellest omakorda teadustöötajaid oli 1312. Piltlikult öeldes oli iga teadlase kohta kaks bürokraati.

Tulevased Eesti teaduste akadeemia liikmed: Richard Villems, Andres Metspalu ja Mart Ustav professor Artur Linnu laboratooriumis aastal 1982 (foto: Eesti Filmiarhiiv)

Teaduste akadeemia tegevusse tõid murrangu 1988. ja 1989. aasta. Eesti ühiskond tegi läbi kiireid muutusi ning teaduste akadeemia ei jäänud neist kõrvale. 1988. aasta üldkogul otsustati muuta põhikirja. Uus põhikiri võeti vastu üldkogul, mis toimus 1989. aasta 6. aprillil. Akadeemia kuulutas end 1938. aastal asutatud Eesti teaduste akadeemia õigusjärglaseks, suurendati autonoomiat Eesti NSV ja keskaparaadi asutustest ning Nõukogude Liidu teaduste akadeemiast.

Iseseisvas Eestis 1991–…

Eesti teaduste akadeemia hoone 1990. aasta suvel (foto: Eesti Filmiarhiiv)

Eesti iseseisvumine 1991. aastal tähendas nõukogulikule teaduste akadeemia süsteemile surma, sest väikesel riigil ja rahval puudusid ressursid sellise aparaadi üleval pidamiseks. Eesti teadlaste liit kutsus juba 1991. aastal lammutama senist süsteemi ning muutma teaduste akadeemiat personaalakadeemiaks. Sellega pidi kaasnema instituutide ja teiste teaduste akadeemia asutuste üleviimine ülikoolide alluvusse. Rootsi teaduste akadeemialt telliti 1991. aastal hindamisraport, mis valmis 1992. aastal ja milles sisalduvad hinnangud põhimõtteliselt toetasid teadlaste liidu üleskutset. Teaduste akadeemiale heideti ette vähest sidet ja koostööd ülikoolidega, vähest publitseerimist ning keerulist ja ülepaisutatud struktuuri.

Järgnevatel aastatel vähenes nii teadustegevus, akadeemia koosseis kui ka akadeemia baasfinantseerimine riigieelarvest. Aastal 1994 oli teaduste akadeemia struktuuri tööle jäänud 2175 inimest (võrreldes 1989. aastaga vähenes see arv kaks korda). Neist teadusasutustes töötas 1763 inimest, kellest teadlasi oli 812.

1994. aasta vältel valmistati riigikogus ette Eesti teaduskorralduse seadust, mis võeti vastu 15. detsembril ja hakkas kehtima 1995. aasta 22. jaanuarist. Teaduste akadeemia president aastatel 1990–1994 Arno Köörna oli üritanud akadeemiat lagunemise eest kaitsta ning protestis kavandatud muudatuste vastu, kuid seda ei võetud arvesse. Akadeemialt võeti teaduskorralduse seadusega instituudid ja allasutused ning kohustati need kuue kuu jooksul haridusministeeriumi haldusalasse üle andma. Akadeemial tuli neid muudatusi aktsepteerida.

Teaduste akadeemia võttis 1995. aastal vastu uue põhikirja. Selles sätestati, et akadeemia põhiline tegevussuund on teadusnõu andmine. Suur roll akadeemia tegevuse kujundamisel anti 1995. aasta põhikirjaga viieks aastaks ametisse valitud presidendile, kellele anti akadeemia üldjuhtimine ning esindusfunktsioonid Eestis ja välismaal. Akadeemia jooksvat tegevust pidi edaspidi korraldama kantselei viieks aastaks ametisse valitud peasekretäri juhtimisel.

Eesti taasiseseisvumine ja Nõukogude Liidu lagunemine tähendas suuri muudatusi, aga ka vanade traditsioonide tagasitulekut. Fotol: Nõukogude võimu poolt hävitatud Balti rügemendi võitlejatele mõeldud mälestuskivi ennistamisetseremoonia teaduste akadeemia hoovil 1990ndatel (foto: Eesti Filmiarhiiv)

Esimese presidendina juhtis uue põhikirjaga akadeemiat aastatel 1994–2004 Jüri Engelbrecht. Tema ajal võttis riigikogu 16. aprillil 1997 vastu Eesti teaduste akadeemia seaduse, mis tagas akadeemiale autonoomse avalik-õigusliku isiku staatuse. Peale seda on teaduste akadeemia saavutanud presidentide Engelbrechti, Richard Villemsi (2004–2014) ja Tarmo Soomere (2014–…) ajal akadeemia nähtavuse ja rolli kasvu Eesti ühiskonnas, lisaks on nende ajal teaduste akadeemiaga assotsieerunud hulk teadusseltse ja-asutusi. Teaduste akadeemiast kujunes neil aastatel oluline teaduskeskus, mille raamides viiakse ellu teadusüldsuse tegevuse planeerimist, organiseerimist ja koordineerimist.