Acta Historica Tallinnensia uus number keskendub digiajaloole ja perestroikale

2023. aasta esimene ajakiri Acta Historica Tallinnensia sisaldab kokku viis teadusartiklit kümnelt autorilt. Ajakirjanumbril on kaks mõttelist keset. Esimesed kaks kaastööd näitavad digiajaloo meetodite võimalusi ajalooteaduses. Krister Kruusmaa ja Kaarel Vanamöldri ingliskeelne artikkel „Positioning Riga in the 19th Century News Network: Tracing International News Flows in the Rigasche Zeitung Newspaper, 1802–1888“ võtab selgitada digiteeritud ajalehtede põhjal uusi meetodeid ajalooliste kommunikatsioonivõrgustike uurimisel, keskendudes konkreetsemalt ajalehtede nn koha-kuupäeva päiste automaatsele analüüsile. Artikli empiiriline aines on Riias välja antud saksakeelse ajalehe Rigasche Zeitung (1778–1889; 1907–1919) tervikkorpus aastatest 1802–1888. Autorid tuvastasid sellest materjalist umbes veerand miljonit koha-kuupäeva päist ning arvutasid nende abil kestuse, mis jäi uudise koostamise ja Riias ilmumise vahele. Uuring näitab, et sajandi jooksul toimusid teabe levimise kiiruses suured muutused. Näiteks jõudsid uudised Konstantinoopolist Riiga sajandi alguses umbes kahe kuuga, 1840-ndatel ühe kuuga ja 1870-ndatel vähem kui nädalaga. Samasugune dünaamika kehtib ka näiteks New-Yorgi, Lissaboni ja paljude teiste paikade kohta.

Kersti Lusti, Siim Orasmaa ja Maarja-Liisa Pilviku artikkel „Kes kellega kohut käis? Vallakohtuprotokollide analüüs“ rakendab sotsiaalvõrgustike arvutuslikke analüüsimeetodeid nelja Põhja-Eesti valla 19. sajandi kohtulugudele, et selgitada, kes kellega, kui sageli ja mis asjus aastatel 1867–1891 kohtulaua ees käis. Analüüs näitab, et kohtusse pöörduti harva ja juhuslikult. Sõltuvalt vallast hages üks isik keskmiselt vähem kui 1,5 korda ja kostis 1,4–1,9 korda. Võrgustike struktuurid on pigem hajusad: korduvate konfliktide lahendamise asemel tegelesid kohtud pigem üksikjuhtumite ning paljude erinevate hagejate-kostjate paaridega. Sagedaste hagejate seas paistsid silma karja- ja poolmõisate pidajad, kõrtsmikud, vallaametnikud, üks mõisnik ja mõned talumehed.

Ajakirjanumbri viimased kaks kaastööd heidavad uut valgust 1980. aastate teise poole Eesti poliitiliste ideede ajaloole, tuginedes ennekõike Cambridge’i intellektuaalse ajaloo koolkonna teoreetilisele analüüsimudelile. Juhan Saharovi artikkel „Eesti perestroika keeled (1986–1988)“ uurib Eesti poliitilise mõtte tärkamist perestroika perioodil ning väidab, et see toetus olemasolevale teadusavalikkusele ja sealsele teoreetilisele mõistestikule, mis võimaldas Eesti teadlaskonnal ja ekspertidel arendada perestroika reformimõtet. Artikkel rekonstrueerib Eesti perestroika kolm argumentatiivset keelt – detsentralism, süsteemiteooria ja innovatsioon. Helen Lausma-Saar ja Rein Ruutsoo seavad oma artiklis „Eestimaa Rahvarinde algatamine: deklaratsioonid ja projektid“ eesmärgiks rekonstrueerida Eestimaa Rahvarinde loomisele aluse pannud programmiliste dokumentide ajalooline tähendus. Analüüsi keskmes on 30. aprillil 1988 ajalehes Edasi ühise pealkirja all „Kodanikualgatus uuenduskursi toetuseks“ ilmunud kaks dokumenti: Rahvarinde deklaratsioon ja Rahvarinde projekt. Artikli laiem taotlus on täpsustada Rahvarinde rolli Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni viinud poliitikate väljatöötamisel.

Nende kahe mõttelise teemaploki vahele mahub Rosario Napolitano ja Epp Laugu artikkel „A Chapter in Latvian Cinema History: The Process of Cinefication (1940–1941; 1944–1953)“, mis uurib Läti kino kasutamist nõukogude ideoloogiatöös 1940–1941 ja 1944–1953. aastal, ehk nn kinofitseerimise protsessi. „Kinofitseerimine“ filmi- ja kinotaristu arendamise tähenduses oli Nõukogude Liidus koos elektrifitseerimise, industrialiseerimise ja põllumajanduse kollektiviseerimisega osa paketist uue, nõukoguliku ühiskonna ülesehitamiseks. Autorid näitavad ulatusliku arhiivitöö põhjal, kuidas kinofitseerimisega käisid algusaastatel kaasas vägivald ja repressioonid, sh kinode ja stuudiote natsionaliseerimine ilma kompensatsioonita. Kino- ja filmiala oli nõukogude võimu jaoks suure ideoloogilise tähtsusega valdkond, mida parteiorganid ja tsensuur tähelepanelikult suunasid ja kontrollisid. Pärast sõda tegid Lätis filme propagandistliku missiooniga Moskva ja Leningradi stuudiotest pärit emissarid, kes ei tundnud läti kultuuri ega osanud läti keelt. Lätlasi kasutati abijõuna, kel polnud kaasarääkimise õigust. Alles pärast Stalini surma algas Lätis rahvusliku kino taassünd.

Marek Tamm
Acta Historica Tallinnensia peatoimetaja

Artiklid leiab siit.