The Estonian Academy of Sciences was founded on 28th of January 1938 as an association of top-level scientists and scholars with commitment and responsibility to advance scientific research and represent Estonian science nationally and internationally. The primary mission of the Academy is to assist in building a knowledge-based Estonia, fostering adaptation of new knowledge for economic growth and improvement of the quality of life in Estonia, enhancing public appreciation of science and scientific methods of thought.

Relying on the intellectual power of its Members, the Academy organises various activities in order to achieve its objectives. The Academy provides independent and highly professional scientific expertise and science-policy advice, promotes excellence in research, communicates and disseminates knowledge, enhances public awareness of science and scientists, encourages research co-operation at national and international levels.

The beginning of academies in Europe

The first academies of sciences were founded in Europe in the 17th century. Their creation was due to the fact that the rulers wanted wise advice. The rulers of the time themselves may not have been interested in science, but they were often accompanied by influential figures who could appreciate knowledge.

Before the independence of Estonia, the Russian St. Petersburg Academy of Sciences included about a hundred scientists from here. On the photo: Academician Friedrich Schmidt together with other participants of the VII International Geological Congress are raising the glasses. The year was 1897. (photo: Historical Archives)

In Russia, which had hitherto developed in the wrong direction on the periphery of Western civilization, the academy had to be founded together with a university and a academic gymnasium, because there was practically no education system. This was done with the ukase of Emperor Peter I in 1724. The Imperial St. Petersburg Academy of Sciences included about hundred scientists who were from or closely associated with Estonia, such as Karl Ernst von Baer, Alexander von Bunge, Alexander von Middendorff, Georg Friedrich Parrot, Georg Wilhelm Richmann, Peter Carl Ludwig Schwarz, Friedrich Georg Wilhelm von Struve, Otto Wilhelm von Struve et al.

Wilhelm Ostwald, a member of the St. Petersburg Academy of Sciences, was born and raised in Riga, his father had moved to Livonia from Germany, and the family had roots in Hessen and Berlin. So far, he is the only Nobel Prize winner to graduate from the University of Tartu (photo: Historical Archives)

The beginning of the Estonian Academy of Sciences 1938-1940

In certain periods in the 19th century, the University of Tartu was the only research university in the entire Russian Empire. In the independent Republic of Estonia, it was initially thought that the University of Tartu could also perform the coordinating and advisory functions of the Academy of Sciences. In the 1930s, these beliefs were abandoned. On the photo: the main building of the University of Tartu at the end of the 19th century (photo: Historical Archives)

The first research societies operating with the University of Tartu were established in Estonia in the 19th century and they laid an important foundation for local science. The ideas of founding the Estonian Academy of Sciences arose at the same time as Estonia's independence. However, this was not achieved because there was a shortage of Estonian scientists at that time, and besides that, there were more important challenges for the young country, such as launching a national university and education system in its own language.

By the second half of the 1930s, the situation in Estonian science and education had changed a lot. The Estonian Academy of Sciences was founded on January 28, 1938, based on the Estonian Academy of Sciences Act issued by decree of the President Konstantin Päts. According to the decree, the autonomous academy was subordinated to the Ministry of Education. The law entered into force after its publication in the Riigi Teataja on February 7, 1938.

The first plenary session of the Academy of Sciences took place on April 20, 1938 in the hall of the Council of the University of Tartu. Karl Schlossmann was elected President of the Academy. The formal opening meeting was held on October 22 with the participation of President Päts in the hall of the Estonian Chamber of Commerce and Industry in Tallinn. After the loss of independence in June 1940, the Estonian Academy of Sciences was liquidated by a law signed on July 17 by Julius Semper, the Minister of Education of the pro-Communist puppet Government.

The Estonian Academy of Sciences was born in 1938. The average age of the members of the Academy was a little over 50 in 1938, half of the members of the Academy had received higher education outside Estonia and four of them had fought in the Estonian War of Independence. The photo shows the gathering of academics in the hall of the University of Tartu in April 1938. (Photo: Historical Archives)

Soviet Academy of Sciences in Estonia 1946-1991

On June 28, 1945, the Soviet authorities issued a decree "On the Restoration of the Academy of Sciences". On April 5, 1946, Arnold Veimer, Chairman of the Council of Ministers of the Estonian SSR, signed a decree on the composition of the Estonian SSR Academy of Sciences. Historian Hans Kruus was appointed the first president of the Estonian SSR Academy of Sciences. On the same day, the Council of Ministers of the Estonian SSR also approved the statutes of the academy. On April 6, 1946, the first meeting of the General Assembly of the Estonian SSR Academy of Sciences took place in the white hall of Toompea Castle.

There were other flags and slogans during the Soviet era. Nor did the Soviet authorities recognize the legal continuity of the Estonian Academy of Sciences, counting 1946 as the foundation of the academy until the Perestoika. On the photo: the President of the Academy Johan Eichfeldt opens a scientific session in Piistaoja. The year was 1950 (Photo: Estonian Film Archive)

From 1947 onwards, the academy came under increasing ideological pressure. The promotion of trustworthy peole to the structures of the Academy of Sciences was called for. In the following years, a large number of people who were distrusted by the Soviet authorities were fired from the Academy of Sciences system and repressed. In 1950, Hans Kruus, President of the Academy of Sciences, was dismissed from office and arrested. After Stalin's death in 1953, pressure on the academy eased. From 1956, researchers were once again able to focus more on research. Together with the Khrushchev Thaw, there was an opportunity to establish ties with foreign countries, and from 1956, Estonian researchers again had the opportunity to go on official trips abroad. Working conditions also improved.

In the 1970s and 1980s, the Soviet Union possesed large resources to support various fields. Science also received more financing. At the same time, this period is characterized by the subordination of all fields of activity to the control of the central government. Researchers learned to orient themselves better in these circumstances, and the research funding received by the party's decisions also improved. At the same time, the state authorities preferred to see quantity rather than quality during this period, which in turn made the activities of researchers and research institutions more complex.

After Mikhail Gorbachev came to power, attempts were made to reverse the centralization process and give more decision-making power to the local level. The general management of the sciences of the Estonian SSR were also passed from the Moscow authorities to the Tallinn ones. The activities of the Academy of Sciences hanged dramatically in 1988 and 1989. Estonian society underwent rapid changes and the Academy of Sciences did not lag behind. The 1988 General Assembly decided to amend the Articles of Association. The new statutes were adopted by the General Assembly on 6 April 1989. The Academy declared itself the legal successor of the Estonian Academy of Sciences, founded in 1938, and increased its autonomy from the institutions of the Estonian SSR and the Central Apparatus and the Soviet Academy of Sciences.

Future members of the Estonian Academy of Sciences: Richard Villems, Andres Metspalu and Mart Ustav in Professor Artur Lind's laboratory in 1982 (photo: Estonian Film Archive)

In Independent Estonia 1991-…

Building of the Estonian Academy of Sciences in the summer of 1990 (photo: Estonian Film Archive)

Estonia's independence in 1991 meant the end of the Soviet system of the Academy of Sciences, because a small country and nation lacked the resources to maintain such an apparatus. Already in 1991, the Estonian Association of Researchers called for the dismantling of the current system and the transformation of the Academy of Sciences into a personal academy. This was to be accompanied by the transfer of research institutes and other institutions of the Academy of Sciences to universities. An evaluation report was ordered from the Swedish Academy of Sciences in 1991, which was completed in 1992 and in principle supported the calls of the Association of Researchers. The Academy of Sciences was criticized for lack of communication and cooperation with universities, low publication and a complex and exaggerated structure.

In 1995, the Academy of Sciences adopted a new statute, which stated that the main activity of the Academy is to provide scientific advice. The 1995 statutes gave a major role in shaping the activities of the Academy to the President elected for five years, who was given the general management of the Academy and representative functions in Estonia and abroad. The day-to-day running of the Academy was to be organized by the Chancellery under the leadership of an elected Secretary-General for five years.

President Jüri Engelbrecht headed the academy with new statutes from 1994-2004. During his time, on 16 April 1997, the Riigikogu passed the Estonian Academy of Sciences Act, which guaranteed the Academy the status of an autonomous person in public law. In addition, the Presidents have achieved the increase of both visibility and role of the Academy in Estonian society under Presidents Engelbrecht, Richard Villems (2004-2014) and Tarmo Soomere (2014-…), and a number of research societies and institutions have been associated with the Academy. In those years, the Academy of Sciences became an important research center, within the framework of which the planning, organization and coordination of the activities of the scientific community are carried out.

Estonia's re-independence and the collapse of the Soviet Union meant major changes, but also marked the return of old traditions. On the photo: A memorial stone restoration ceremony for the fighters of the Baltic Regiment destroyed by the Soviet authorities in the courtyard of the Academy of Sciences in the 1990s (photo: Estonian Film Archive)

First Membership of the Estonian Academy of Sciences 1938–1940

NameNominatedResearch FieldDate of BirthDeceased
Hugo KAHO1938Natural Sciences15.11.188517.09.1964
Edgar KANT1938Humanities21.02.190216.10.1978
Paul KOGERMAN1938Natural Sciences05.12.189127.07.1951
Teodor LIPPMAA1939*Natural Sciences17.11.189227.01.1943
Oskar LOORITS1938Humanities09.11.190012.12.1961
Julius MARK1938Humanities27.03.189002.03.1959
Aleksander PALDROK1938Natural Sciences16.05.187101.07.1944
Ludvig PUUSEPP1938Natural Sciences03.12.187519.10.1942
Karl SCHLOSSMANN1938Natural Sciences19.02.188517. 12.1969
Hendrik SEPP1938Humanities23.03.188805.09.1943
Gustav SUITS1938Humanities30.11.188323.05.1956
Jüri ULUOTS1938Humanities13.01.189009.01.1945
Ernst ÖPIK1938Natural Sciences22.10.189310.09.1985
Honorary Members
Konstantin PÄTS1939*23.02.187418.01.1956
Johan LAIDONER1940*12.02.188413.03.1953

Members 1946–2023

NameElectedResearch FieldDate of BirthDeceased
Julius AAMISEPP1946*Root Crop Breeding01.09.188319.01.1950
Agu AARNA1961Organic Chemistry11.10.191511.12.1989
Albrecht ALTMA1946*Physics23.03.189708.05.1969
Nikolai ALUMÄE1954Structural Mechanics12.09.191527.03.1992
Richard ANTONS1951Economics11.02.189910.05.1966
Paul ARISTE1954Linguistics03.02.190502.02.1990
Harald ARMAN1946*Architecture22.05.191013.05.1965
Pavel BOGOVSKI1993Oncology10.03.191908.03.2006
Nikolai BUZULUKOV1951Economics04.05.190515.09.1979
Aleksandr DOBRJANSKI1951Chemistry26.08.188931.01.1965
Johan EICHFELD1946*Plant Cultivation and Plant Breeding26.01.189320.04.1989
Olaf EISEN1972Organic Chemistry28.04.192014.03.1989
Harald HABERMAN1946*Zoology19.12.190416.12.1986
Raimund HAGELBERG1981Economics07.02.192717.07.2012
Johannes HEIL1951Engineering15.09.189524.07.1991
Arnold HUMAL1951Mathematics10.03.190813.12.1987
Leo JÜRGENSON1946*Structural Mechanics21.01.190107.09.1986
Juhan KAHK1969History01.08.192828.06.1998
Gunnar KANGRO1961Mathematics21.11.191325.12.1975
Paul KARD1961Physics15.12.191403.09.1985
Arnold KASK1961Estonian Language10.08.190230.07.1994
Harald KERES1961Theoretical Physics15.11.191226.06.2010
Aksel KIPPER1946*Astrophysics05.11.190725.09.1984
Oskar KIRRET1961Chemistry27.11.1909 18.12.1991
Aleksandr KIUR-MURATOV1951Veterinary Science20.09.189808.03.1968
Feodor KLEMENT1951Physics30.05.1903 28.06.1973
Arnold KOOP1986History16.07.1922 21.04.1988
Alfred KOORT1946*Philosophy29.05.190128.09.1956
Ilmar KOPPEL1993Natural Sciences (Physical Chemistry)16.01.194009.01.2020
Arvo KRIKMANN1997Humanities21.07.193927.02.2017
Lembit KRUMM1987Energetics20.07.192813.12.2016
Hans KRUUS1946*History22.10.1891 30.06.1976
Valdek KULBACH1986Structural Mechanics06.04.192731.01.2020
Eerik KUMARI1961Zoology07.03.191208.01.1984
Grigori KUZMIN1961Astronomy08.04.191722.04.1988
Harri KÄÄR1994Engineering01.07.194420.04.1997
Arno KÖÖRNA1972Economics02.02.192621.12.2017
Ferdinand LAJA1946*Veterinary Science17.04.188902.01.1956
Heinrich LAUL1961Structural Engineering05.08.191016.04.1991
Ülo LEPIK1993Mechanics 11.07.192112.02.2022
Georg LIIDJA1987Physics04.08.193312.06.2017
Ülo LILLE1983Biotechnology16.09.193102.01.2023
Artur LIND1987Molecular Biology06.04.192730.11.1989
Endel LIPPMAA1972Chemical Physics15.09.193030.07.2015
Juri LOTMAN1990Semiotics of Culture28.02.192228.10.1993
Artur LUHA1946*Geology09.07.189229.12.1953
ÜLO LUMISTE1993Mathematics30.06.192920.11.2017
Tšeslav LUŠTŠIK1964Solid state physics15.02.192808.08.2020
Viktor MAAMÄGI1961History12.10.191731.05.2005
Ottomar MADDISON1946*Engineering31.03.187930.01.1959
Richard MAHL1954Chemical Technology28.08.189826.06.1964
Udo MARGNA1987Plant Physiology18.11.193417.05.2019
Viktor MASING1993Biogeography11.04.192518.03.2001
Enn MELLIKOV2003Technology of Materials01.04.194523.07.2018
Uno MERESTE1994Humanities and Social Sciences27.05.192806.12.2009
Lennart MERI2001Humanities29.03.192914.03.2006
Harri MOORA1957Archaeology02.03.190002.05.1968
Hilda MOOSBERG1951History23.11.190331.05.1985
Gustav NAAN1951Philosophy17.05.191912.01.1994
Jüri NUUT1946*Mathematics10.07.189231.05.1952
Ergo NÕMMISTE2012Exact Sciences27.06.195611.04.2019
Eve OJA2010Mathematics10.10.194827.01.2019
Karl ORVIKU1946*Geology17.07.190307.03.1981
Kalju PAAVER1969Biology16.12.192118.03.1985
Viktor PALM1978Organical Chemistry17.09.192623.01.2010
Aleksander PANKSEJEV1983History20.10.192127.11.1989
Andrus PARK1987Philosophy17.12.194914.08.1994
Erast PARMASTO1972Botany23.10.192824.04.2012
Juhan PEEGEL1977Filology19.05.191906.11.2007
Mihkel PILL1946*Grain Breeding07.01.188419.06.1951
Aarne PUNG1954Cattle Breeding30.06.190914.08.1994
Eduard PÄLL1961Estonian Language15.09.190313.06.1989
Hugo RAUDSEPP1961Organic Chemistry17.09.190006.01.1976
Anto RAUKAS1977Geology17.02.193519.04.2021
Jaan REBANE1975Philosophy13.05.192410.11.1993
Karl REBANE1961Theoretical Physics11.04.192604.11.2007
Loit REINTAM1990Soil Science12.11.192917.01.2010
Juhan ROSS1993Biogeophysics14.08.192521.06.2002
Joosep SAAT1951History30.07.190016.01.1977
Oskar SEPRE1946*Economics20.05.190023.11.1965
Ilo SIBUL1957Physiology10.02.190831.01.1979
Karl SIILIVASK1977History20.01.192718.11.2017
Helle SIMM1977Hydrobiology and Hydrochemistry23.01.192007.10.1991
Boris TAMM1972Cybernetics23.06.193005.02.2002
Vello TARMISTO1977Economics07.01.191806.11.1991
Alma TOMINGAS1946*Pharmacy15.09.190029.01.1963
Nikolai TOMSON1946*Air hygiene of residential buildings14.02.189802.04.1972
Hans-Voldemar TRASS1975Botany and Ecology02.05.192814.02.2017
Andrei TŠERNÕŠOV1951Fuel Chemistry and Energetics22.04.190422.11.1953
Friedebert TUGLAS1946*Literature02.03.188615.04.1971
Peeter TULVISTE1994Humanities and Social Sciences28.10.194511.03.2017
Enn TÕUGU1981Informatics20.05.193530.03.2020
Juhan VAABEL1946*Jurisprudence26.08.189910.04.1971
Voldemar VADI1946*Medicine25.02.189105.11.1951
August VAGA1946*Botany15.03.189311.12.1960
Artur VASSAR1961History18.11.191117.07.1977
Mihkel VEIDERMA1975Inorganic Chemistry27.12.192925.10.2018
Arnold VEIMER1957Economics20.06.190303.03.1977
Johannes Voldemar VESKI1946*Linguistics27.06.187328.03.1968
Aleksander VOLDEK1969Electrical Engineering02.04.191127.01.1977
Andres ÖPIK2013Engineering04.05.194728.01.2023
Ilmar ÖPIK1967Thermophysics17.06.191729.07.2001

Foreign Members in Memoriam

NameElectedResearch FieldDate of BirthDeceased
Valdar JAANUSSON1991Geology30.06.192308.08.1999
Carl-Olof JACOBSON1995Zoomorphology24.04.192904.06.2018
Antero JAHKOLA1998Energy Research05.02.193110.12.2017
Matti KUUSI1991Folcloristics25.03.191416.01.1998
Ilse LEHISTE2008Linguistics31.01.192225.12.2010
Indrek MARTINSON1998Physics26.12.193714.11.2009
Gérard A. MAUGIN2002Mechanics02.12.194422.09.2016
Grigori MINTS2008Computer Sciences07.06.193929.05.2014
Endrik NÕGES1995Automatic Control05.04.192706.06.2006
Els OKSAAR1998Linguistics01.10.192609.12.2015
Jaak PEETRE2008Mathematics29.07.193501.04.2019
Johannes PIIPER1991Physiology11.11.192402.01.2012
Jānis STRADIŅŠ1998Physical Chemistry and History of Science10.12.193329.11.2019
Päiviö Tommila1991History4.08.193118.11.2022
Ivar UGI1991Chemistry05.09.193029.09.2005
Henn-Jüri UIBOPUU1995Jurisprudence11.10.192921.10.2012
Richard R. ERNST2003Physical Chemistry14.08.193304.06.2021

The residence of the Estonian Academy of Sciences (built during 1865–1868), on the slope of Toompea, is a former city residence of the prominent Ungern Sternberg noble family, is a conspicuous building in Tallinn architecture.

The palace on Toompea was commissioned by Count Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg, descending from a highly influential Baltic-German noble family. Architect of the house is Martin Philipp Gropius, from Berlin.

More about the building in "Estonian Academy of Sciences Building", see also the cover pictures of the brochure.

„Meie“ esimestest akadeemikutest

Keda uusaegsetest teaduse suurkujudest lugeda „meie“ omadeks on tõeline probleem, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Küsimusele, kui palju oli meil akadeemikuid enne Eesti teaduste akadeemiat või kes need esimesed üldse olid, pole lihtne vastata. Õigemini: pole võimalik ligilähedaseltki ammendavalt vastata. Saab vaid rääkida üldistest arengutest ja tuua näiteid. Miks siis nõnda?

Esmalt on see nii juba seetõttu, et kõigepealt tuleks defineerida, keda me selle „meie“ all mõistame. Kui ainult etnilisi eestlasi, siis oleks jutt üsna lühike. Rahvus on eelkõige kultuuripõhine fenomen; enne eestikeelse kõrghariduse, vastava sõnavara, personaalia jne teket tähendas kõrgematesse teadussfääridesse pürgimine kui tahes etniliselt-keeleliselt eestiliku päritoluga pürgijale paratamatut praktilist, st tegelikku ümberrahvustumist. Omakeelsete ülikooli, teaduse ja tippteadlasteni jõudsime alles koos omariiklusega sada aastat tagasi. Enne seda olid alged, püüdlused, katsetused, eellugu. Ja muukeelsete teadlaste lugu siinmail.

Kui tunnistame aga omadeks kõik Eestist pärit või Eestiga seotud õpetlased, algavad muud probleemid. Sest nii mõnelgi juhul ei seo neid meiega muud peale siin sündimise fakti, mõnikord lausa juhuse. Või siis on tegemist lihtsalt mingi ajavahemiku jooksul siinses, eriti 19. sajandil küllaltki erilist rolli etendanud Tartu ülikoolis töötanute või õppinutega, kes siiski pole „meie“ üheski muus – ei päritolu ega siinmail juurdumise – mõttes.

Üldiselt oleme tänapäeval teatud etnotsentristlikest või alaväärsustundest tingitud lastehaigustest juba üle saamas ning loeme omadeks vähemalt siit pärit arvukaid baltisaksa teadlasi. Kuid sellegi rahvakillu mõiste pole päris ühene ega säärane territoriaalne, maiskondlik lähenemine probleemitu. Kuni käsitame baltisakslasi selgelt kodumaise, regionaalse subetnosena (tehes lisaks vahet sünnikoha järgi Eestis või Lätis, st võttes ühed ja heites teised – näiteks füüsikalise keemia üks rajajaid Wilhelm Friedrich Ostwald õppis ja töötas Tartus küll, kuid oli lätisakslane), on asi enam-vähem selge.

Ent muidu Eestiga seotud teadlaste, sealhulgas erinevate akadeemiate täis-, kirjavahetaja- ja auliikmete seas on selliseid, kes on paraku sündinud mujal kui baltisakslaste kodumaa(de)l Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, näiteks impeeriumi pealinnas Peterburis. Kuidas nendega? Vahel kaldutakse baltisakslasteks lugema ka mõningaid sellesse subetnosesse mittekuulunuid – näiteks on ikka „meie“ kuulsate maadeuurijate sekka arvatud mitte lihtsalt akadeemik, vaid aastail 1864–1882 lausa Peterburi teaduste akadeemia president admiral Friedrich Benjamin von Lütke, kes jõudis oma elu jooksul olla ka Tallinna sõjakuberner ja kuulus Virumaa Avanduse mõisnikuna Eestimaa rüütelkonda, kuid polnud baltlane, vaid riigisaksa päritolu Peterburi sakslane. Fjodor Petrovitš Litke taolisi venestunud sakslasi (aga ka venestunud rootslasi, eestlasi, lätlasi, soomlasi jne) oli ja on palju, nende seosed „meiega“ on enamasti kaudsed.

Unustada ei saa veel, et mitte ainult eestlased ja lätlased ei „ärganud“ 19. sajandil. Juba enne meid tegid seda ka siinsed sakslased ja vähemalt haritlaskonna mõttes venelasedki. Mingil ebamäärasel ajahetkel lakkas pea kogu meiega osalt samu juuri, samu esivanemaid evinud baltisakslus olemast „meie“, kohalik, Eesti-Läti nähtus ning muutus suursaksa rahvuse osaks ka muus kui ühise kirjakeele ja kultuurivälja mõttes. Muutus tükikeseks Saksamaast, mis sest, et esialgu vaid mentaalselt. Muutus selleks hoiakutelt, sihtidelt – poliitiliselt.

Muide, poliitiline suursakslus, saksa rahvuslus selle agressiivses, ütleme: maailmasõdade eelses ja aegses vormis sündiski üsna siinsamas, algselt suuresti Königsbergi ülikooliga seotult, tugevate siiretega näiteks Riias ja hiljem ka Tartu ülikoolis. Saksa keele- ja kultuuriruumi ääremaadel, Ida-Preisimaa, Pommeri ja Brandenburgi näol kunagistel või Läti ja Eesti näol põhirahvuste poolest endiselt mittesaksa, sisuliselt koloniaalaladel.

Alalhoidlikum, seisulikumalt angažeeritud osa baltisakslastest, eriti Eestimaa rüütelkonnas, võis seda muutumist küll taunida, kuid jäi kiiresti vähemusse. Seejärel kasvasid siinsed keelekogukonnad üksteisest selgelt lahku ja kellegi sünnikoht ei oma meie-nemad/omad-võõrad seisukohast enam varasemat tähendust.

Kas loeme ka selle murrangu järel Eestis sündinud või tegutsenud, kuid juba selgelt saksa ja isegi Saksamaa teadlased omadeks? Ilmselt alateadlikult küll, kuid üldiselt ju mitte, olgu nad siis kuitahes tuntud, edukad ja mistahes akadeemiate liikmed.

Näiteks sündis 1865 Käinas sealse kirikuõpetaja pojana, kasvas Hiiumaal üles, õppis Tartu ülikoolis ja töötas veel paar aastat Eestis üks saksakeelse ajalookirjutuse suuri nimesid, 1920.–30. aastail vast tuntuim saksa ajaloolane üleüldse, Johannes Haller (16. oktoober 1865 Käina – 24. detsember 1947 Tübingen), mitmete akadeemiate ja teadusseltside täis-, välis- ja auliige, ilma et meil enam pähegi tuleks teda küll võõrsil karjääri teinud, ent ikkagi „omaks“ pidada. Ilma et teda siin õieti teatakski kellegi teise poolt peale kitsa erialaringkonna.

Samasuguseid küsimusi võime esitada siinsete vene ja Venemaa teadlaste kohta, kusjuures erinevalt baltisakslastest, kellega me tee 80 aasta eest lõplikult lahku läks, oleksid need aktuaalsed ka täna.

Ühesõnaga, läheneda saab vaid üksikjuhtumite kaupa ja mitteformaalselt. Et liisk aga liiga selgelt ühele poolele ei kalduks, toogem – küsimusena – siiski kohe ka vastupidine näide: kas lugeda või mitte omaks võõrsilt tulnud, venekeelne, juudi rahvusest Juri Lotman, kes rajas Tartu ülikoolis ja Eesti teaduses terve koolkonna? Eesti teaduste akadeemia akadeemikuks valimisega [1] on sellel küsimusele küll juba ammu vastatud, kuid piltlikustagu see näide me teemat.

Ajaloolane Andres Adamson. Foto Reti Kokk

Järgmine probleem on seotud sellega, mida ja keda me üldse mõistame akadeemia ja akadeemikute all. Akadeemia mõiste päritoluga on asi muidugi selge. Platoni poolt sisuliselt vestlusklubina Ateenas rajatud filosoofiakool tegutses mitme katkestuse ja vormimuutuse kiuste üle üheksasaja aasta, kuni oma sulgemiseni keiser Justinianuse poolt aastal 529 pKr. Nimetus kandus hiljem üle varasesse kõrgharidusse, kuid taassündis renessanssajastul ka teadus- või pigem laiemalt, kultuuriseltside tähenduses. Neid sigis ja suri järgnevalt õige palju, eelkõige romaani maailmas; vahel oli tegemist otsesemalt teaduslike ambitsioonidega, kuid enamasti püsis veel laiem, üldkultuuriline sihiseade.

Allpool tuleb juttu eespool juba mainitud Peterburi teaduste akadeemiast – ka see asutati vormiliselt 1724 Peeter I poolt ja tegelikult 1725 juba Katariina I valitsusajal kui teaduste ja „huvipakkuvate“ kunstide akadeemia ning otseselt kunstiakadeemia lahutati sellest alles 1757/1764. Esimesed etnilistest eestlastest akadeemikud olidki seda hiljem kunstide, mitte teaduste alal, mõelgem või Johann Kölerile, ja just Peterburis.

Tartu ülikool oli 19. sajandil teatud perioodidel ainus teadusülikool kogu Vene impeeriumis. Fotol: Tartu ülikooli peahoone 19. sajandi lõpuveerandil. Foto: Ajalooarhiiv

Meie regioonis rajati esimesed akadeemiad õpetlaste koondiste mõttes usupuhastusest tingitud kultuurilise tagasilöögi või katkestuse tõttu alles 17. sajandi keskpaiku. Eesti kuulus tollal Rootsi suurriiki ning algatus tuli noorelt teadmishimuliselt kuninganna Kristiinalt. Tema ajal hakkas varem väga vaene ja kolkalik Rootsi muutuma, edenema. Esialgu rikastus lakkamatute välissõdade arvel küll vaid ülakiht, kuid Stockholmi varahoidlaisse kuhjus Kolmekümneaastases sõjas Saksa- ja Böömimaalt kokku riisutud sõjasaagi seas raamatuid, maale, skulptuure ja muud kultuurivara, mis ootas nüüd kasutuselevõttu, riiki saabus õpetatud pagulasi, rootslaste silmaring avardus.

Teiste välismaiste õpetlaste seas meelitas kuninganna aastal 1649 oma õukonda tõelise suurmehe, René Descartes’i, just selleks, et too aitaks asutada teaduste akadeemiat. Prantslane Descartes külmetas küll talle võõras keskkonnas peagi tugevalt (anekdootlik versioon väidab, et Kristiina ootamatul kutsel kerges riietuses üle talvise lossihoovi joostes, kuid tegelikkuses jõudis ta kuninganna endaga vaid paaril-kolmel korral põgusalt kohtuda) ja suri kopsupõletikku, kuid oma kava ta 1650 ära esitas ja uus selts käis mõned korrad koos. Arvatavasti kuulus sellesse ka Rootsi multitalent ja kultuuriheeros, enim küll poeedi ja riiukukena tuntud Georg Stiernhielm (1598–1672), kes oma elu parimad aastakümned veetis Tartus Liivimaa õuekohtu assessori, maanõuniku ja Vasula mõisnikuna. On ta seetõttu „meie“ esimesi akadeemikuid või mitte?

Pärast oma peatset troonist loobumist ja katoliku usku pöördumist enamasti Roomas elanud Kristiina jõudis ka seal asutada vähemalt kolm akadeemiat, lasta veel ühel koos käia oma Tiberi-äärse palee, nüüdse Palazzo Corsini aias, patroneerida veel kahte ning tema surma (1689) järel (taas)asutati seal tema mäletuseks kaua mõjukana püsinud, peamiselt kirjandusküsimustele pühendunud Accademia dell'Arcadia. Kristiina jäi ka võõrsil seotuks meie kandiga, muuhulgas seetõttu, et tema elatusmaade hulka kuulus Saaremaa. Seetõttu pole päris võimatu, et ka mõni siitmaa mees tema akadeemiate tegevusest osa võis võtta. Kuid ärme pane sellele liiga suuri lootusi ega moderniseeri tollaseid olusid oma soovmõtlemises üle.

Võtame näiteks Rootsi-aegse Tartu, õigemini Tartu-Tallinna-Tartu-Pärnu akadeemia, ülikooli. Mida lugeja arvab, kui palju, kui mitu kaitsti seal doktoritöid? Õige, teadaolevalt ei ühtegi. Või võtame kirjelduse Kristiina esimese Rooma-akadeemia, Accademia Reale, diskussioonist selle üle, kas poeesiat on inspireerivam luua päeval või öösel, päikese- või kuuvalguses. Kui jõuti äratundmisele, et ikka kuuvalgel, siis tähistati seda tähtsat teaduslikku avastust balletiga, milles tantsisid kaksteist öötundi ja üks täht.

Tänane Rootsi kuninglik teaduste akadeemia asutati siiski alles 1739, muidugi kuulus sinna üsna algusest peale ka baltisaksa päritolu liikmeid ning hiljem ka konkreetselt Eestiga seotud isikuid, viimasel mõnekümnel aastal eestlasigi.

Eestist pärit akadeemikutest saame kindlamalt – ja enim – rääkida seoses Peterburi teaduste akadeemiaga. See loodi Vene impeeriumi vastsesse pealinna osalt seetõttu, et Euroopa asjades kaasa rääkida tahtva, mitte enam lihtsalt väga suure, vaid juba suurriigi prestiiž näis akadeemia olemasolu eeldavat (mujal ju oli!), vaid ka osana Venemaa moderniseerimise, kultuurilise euroopastamise pikaajalistest plaanidest. Akadeemia materiaalne baas – raamatud, instrumendid, kunstiesemed – oli osalt Baltimaadest toodud sõjasaagi, osalt Euroopast kokkuostetu näol olemas, hoonestu rajati sinnsamma Neeva-äärsele, Ülikooli kaldapealsele, kus see tänase päevani asub (akadeemia ise on nüüdseks küll juba terve sajandi Moskvas paiknenud), eelarve tuli riigilt.

Esialgu välismaalt kutsutud õpetlastest (sealhulgas suurnimed, nagu matemaatikud ja mehaanikud Johann Bernoulli ja Leonhard Euler) koosnenud akadeemia pidi endale tulevikus ise järelkasvu kasvatama, milleks asutati selle juurde otseselt Venemaa esimene akadeemiline gümnaasium ja väga väike, esialgu mõne, hiljem mõneteistkümne tudengiga ülikool. Vene rahvusest teadlasi läänelikus mõttes polnud ju veel olemaski, nad tuli alles tekitada.

Vene kultuurimudel oli Peetri-eelsel ajal olnud sootuks teistlaadne; läänelikke tooteid, oskusi, teadmisi – ja nende kandjaid – osteti soovi või vajaduse korral lihtsalt sisse. Selleski pole maailma ajaloos midagi nii väga erakordset, meie ajani välja, mõelgem või (mitte vara- või südakeskaegsele, vaid naftaajastu) islamimaailmale. Või mõelge kuninganna Kristiina aegsele Rootsile.

Ka Peterburi akadeemia neli esimest presidenti polnud venelased. Esimene, Laurentius Blumentrost, oli küll juba Venemaal sündinud sakslane, järgmistest – Hermann Karl von Keyserling, Johann Albrecht von Korff ja Carl Hermann von Brevern – olid kaks esimest kuramaalased ja kolmas riialane. Keegi nimetatutest polnud otseselt teadlane, vaid Blumentrost üks tsaari ihuarste ja ülejäänud kolm diplomaadid. Seetõttu tähtsustus akadeemia kantseleiülema, nõuniku, sekretäri roll, kelleks oli kaua aega elsaslane (niisiis samuti sakslane, ehkki Prantsuse võimualalt) ja ka ise akadeemik Johann Daniel Schumacher. Ta säilitas oma juhtiva osa aastakümneteks, kusjuures vahepeal oli presidendi koht pikalt üldse täitmata.

Wilhelm Ostwald sündis ja kasvas Riias, tema isa oli asunud Liivimaale Saksamaalt ning perekonna juured olid Hessenis aa Berliinis. Seni ainus Tartu ülikooli lõpetanud Nobeli preemia laureaat. Foto: Ajalooarhiiv

Jutustan ühe loo aja vaimu paremaks tunnetamiseks, sest see aeg ja see koht on ka „meie“ esimese „päris“ akadeemiku omad. Gregoriuse kalendri järgi 26. septembril 1742, juba õhtusel ajal, toimus akadeemia mitte veel botaanika-, vaid apteegi-, st ravimtaimede aia aedniku Johann Sturmi pool väike koosviibimine. Tema kahest toast ja pööningukambrist koosnenud korter asus Vassili saarel, 2. liinil, ühe akadeemia poolt kasutatud puust üürimaja, nn Bonovi maja esimesel korrusel. Ega seal neid korruseid rohkem olnudki, ainult köetav kelder (mida kuulus Lomonossov hiljem keemialaboratooriumina kasutas) ja juba mainitud katusealune veel, ning hoones oli lisaks vaid kaks korterit, üks viie- ja teine kolmetoaline. Hoone oli muide kuulunud akadeemia eelmisele presidendile Brevernile (hetkel oli presidendikoht vakantne) ja projekteerinud oli selle Schumacheri noorem vend, küllaltki hea, tänaseni tuntud arhitekt.

Akadeemik Friedrich Schmidt lõbusasti koos teiste VII rahvusvahelisel geoloogiakongressil osalejatega pitse kokku löömas, Aasta oli 1897. Foto: Ajalooarhiiv

FOTO Akadeemik Friedrich Schmidt lõbusasti koos teiste VII rahvusvahelisel geoloogiakongressil osalejatega pitse kokku löömas, Aasta oli 1897.

Külalised olid enamasti samasugused tasuva töö ja karjääri otsinguil Peterburgi asunud balti- või riigisakslased kui korteriperemeeski, sünnilt mitteaadlikud, kuid veidi haridust saanud ja nüüd siis siin, võõrsil küll, kuid see-eest enda kohta headel ametikohtadel. Peremehe venelannast abikaasa oli viimaseid kuid lapseootel ja kohale oli tulnud ka äi. Oleng oli lõbus, söödi-joodi, aeti juttu, tunti end vabalt. Kuued olid lahti nööbitud, parukad peast võetud ja selleks mõeldud püstjala külge riputatud. Jutuhoos ei pööratud eesruumist kostma hakanud kärale esialgu tähelepanugi.

Ent korraga löödi tagatoa uks ristseliti lahti ja sellele ilmus morn mehemürakas – läänelikus riietuses ja isegi härrasmehe aksessuaaride hulka kuuluva sirge mõõgaga puusal, kuid selgelt venelane. Tema selja taga hädaldas Sturmide samuti venelannast teenijanna, silm juba siniseks löödud, kõrv verine, pluus katki rebitud, kaugemal oli näha kontvõõra teenrit. Kohalolijad tundsid kohkumusega ära Sturmide naabri kolmetoalisest, kurja kuulsusega jõhkardi ja tülinorija.

Mees lasi pilgul tigedalt ringi käia ja käratas Sturmile, et see on endale kõiksugu lontrusi külla kutsunud, kes on tema keebi pihta pannud. Toas viibinud ontlikud saksa väikekodanlased ahmisid sellise süüdistuse peale õhku, kuni üks neist, Ingerimaa jalaväepolgu arst Braschke, märkis, et ausate inimeste kohta ei tohiks ikka taolisi ebasündsaid asju öelda. Jõhkard ei hakanud enam sõnadele aega raiskama, vaid virutas tohtrile rusikaga näkku, haaras ukse kõrvalt parukanagi ja kukkus sellega kohalolijaid materdama, hüüdes oma teenrile, et too teeks sama.

Õnnetu Sturm sai kohe aru, et omade jõududega siin hakkama ei saa, hüppas aknast välja ja jooksis mööda tänavat vahisõdurite patrulli otsima. Üks külalisi, Liivi- ja Eestimaa asjade kammerkontori (oli selline riigiasutus, tänapäevases mõttes ministeerium siinsete, teistsuguste keele, usu, seaduste ja kommetega aadlivabariikide asjadega tegelemiseks) kantseleiametnik Johann Donart käitus samamoodi. Tema patrulli kohale tõigi.

Eesti teaduste akadeemia sündis 1938. aastal. Akadeemia liikmete keskmine vanus oli 1938. aastal veidi üle 50, pooled akadeemikutest olid saanud kõrghariduse väljaspool Eestit ning neli olid võidelnud Eesti Vabasussõjas. Fotol on akadeemikute esimene kogunemine Tartus 20. aprillil 1938. Foto: Ajalooarhiiv

Selleks ajaks oli märatseja juba toas peegli ära lõhkunud, lapseootel perenaist mitu korda löönud ja lirvaks kutsunud, siis mõõga välja tõmmanud, sellega paari külalist kergelt haavanud ja toaukse ära kriipinud. Võitlus oli kandunud majast välja, ka tema vastased olid mõõgad haaranud, suutnud omakorda jõhkardile mõned kriimustused tekitada ja tema silma siniseks lüüa. Patrulli saabumine rahustas hetkeks olukorda, ent kui üks vahisoldat käskis kakluse algatajal mõõk loovutada, äigas too ka talle vastu vahtimist ja püüdis uuesti tera tupest vedida. Ühiste jõududega väänati tal siiski käed selja taha ja viidi ära.

Kinnipeetu käitus ka peavahti toimetatuna väljakutsuvalt, ei näinud endal mingit süüd ja väitis, et ei politsei- ega tavalistel kohtuvõimudel pole tema üle mingit voli. Tema asju saavat arutada ainult teaduste akadeemia kantseleis, sest tema, näete, on „akadeemilise konverentsi“ liige. Sinna ta siis ülejärgmisel päeval konvoeeritigi ja jalutas üldiseks jahmatuseks veidi aja pärast vaba mehena välja. Lühikesel koduteel kohtas ta proua Sturmi, sõimas tol näo uuesti täis ja tõotas alatu ülekohtu eest verist kättemaksu. Veel kaks päeva hiljem tuldi akadeemia sekretäri Schumacheri poolt tema juurde kutsega ilmuda kantseleisse asju arutama, meie tülinorija aga andis teada, et ei saa seda teha, ja palus läkitada arst teda läbi vaatama. Schumacher saatiski kohe doktor Wilde.

Asi oli selles, et meie skandalistiks oli akadeemia füüsikaadjunkt Mihhailo Lomonossov, kes teadis suurepäraselt, et Schumacher – keda venekeelne ajalookirjandus on alati, täiesti ekslikult ja eksitavalt, kuid küllap samavõrra teadlikult ja tahtlikult kujutanud Lomonossovi õela vaenlasena – teda kaitseb, olgu olukord milline tahes. Lomonossov oli nimelt just akadeemia pikaajalise tegeliku juhi isiklik (kuid tagantjärgi hinnates ühtlasi rahvuslikus plaanis suurvenelik ja seetõttu riikliku tähtsusega) projekt, Schumacheri poolt juba hulga aastate eest ilmsete ja paljude annete tõttu isiklikult välja valitud noormees, kellest nõunikuhärra kavatses teha – ja tegigi, asi oli juba lõpusirgel – esimese venelasest professori, akadeemia esimese venelasest täisliikme.

Selle nimel oli teda alul akadeemia enda gümnaasiumis ja tillukeses ülikoolis koolitatud, seejärel Saksa ülikoolidesse saadetud, vahepeal võõrsil jäljetult kadumaläinu uuesti üles otsitud, vaevaga tagasi kodumaale meelitatud, kõikide isepäise noormehe üleastumiste peale silm kinni pigistatud. Lomonossov aga vastas neile heategudele talle iseloomuliku ülbuse, põlguse ja tänamatusega, mis igal muul juhul, iga teise otsustaja puhul oleks sellise tüübi karjäärile kohe kriipsu peale tõmmanud.

Vaid nädalapäevad hiljem järgnes akadeemias ajutine võimupööre. Schumacheri vaenlased süüdistasid teda kroonuvara raiskamises ja muudes pattudes, ta pandi koduaresti ning tema tegevuse üle alustati uurimist. Lomonossovit on peetud ka selle kõige algatajaks, mis ei vasta vast siiski tõele, kuid pisukese arupidamise järel seadis ta oma nina tuule või õieti omakasu järgi ning ühines Schumacheri vastasleeriga. Arvestus osutus siiski ekslikuks, mõni kuu hiljem jõudis uurimiskomisjon järeldusele, et peale sajakonna rubla väärtuses piirituse kadumise polnud akadeemia tohutus majapidamises õieti midagi ette heita. Ratas pöördus taas, Schumacher naases võimule. Mida Lomonossov seepeale tegi, pole vast vaja seletada.

Lomonossov (ja tema biograafid veel paljukordselt enam) rõhutas eriliselt oma venelikkust, sest sellel rajanes ju tema karjäär. Ta võis olla kui andekas tahes – ja et ta seda oli, selles kahtlust pole –, kuid ilma eespool kirjeldatud patronaažita poleks ta oma joomahoogudest toitunud sandi iseloomu tõttu kunagi saanud võimalusi eneseteostuseks, tänu millele tast tänini räägitakse. Samuti rõhutatakse tavaliselt tema erilist saksavastasust.

Nagu juba öeldud, tema edu rajanes venelaseks olemisel; mittevenelastele tuli sellele osundamiseks tõesti vastanduda, ja nood olid Peterburi teaduste akadeemias valdavalt sakslased. Tollal veel riigi-, hiljem peamiselt baltisakslased. Nii et justkui jah. Ent teisalt oli Lomonossov ise pikalt Saksamaal õppinud ja elanud, seal sakslannaga abiellunud – muide, reformeeritud, st kalvinistlikus kirikus, õigeusule vilistades –, tal oli riigi- ja baltisakslastest sõpru…

Üheks selliseks sõbraks oligi ilmselt esimene Eestist pärit akadeemik selle sõna tänasele lähedases tähenduses, pärnakas Georg Wilhelm Richmann (1711–1753). Esimene kindlalt „oma“, lisaks veel mitte mõni kahtlane luuletaja või muu humanitaar, vaid füüsik, avastaja, leiutaja, eksperimenteerija, enamgi veel – teaduse märter! Peterburi akadeemia oli riigiasutus, impeeriumi tollal ainus teadusasutus, ja kõiki selle nii-öelda akadeemilisi töötajaid võib laiemas tähenduses akadeemikuteks kutsuda. Nii üldiselt tehtigi.

Kitsamas mõttes loeti akadeemikuiks vaid professoreid – meenutan, et Peterburi akadeemia oli siis veel ühtlasi kõrgkool. Akadeemik polnud tiitel, vaid ametikoht. Korralisi professorikohti oli vähe, vastava teadusliku taseme saavutanu võidi koha vabanemise ootamise ajaks määrata esmalt adjunktiks (nooremõppejõud või -teadur, üldiselt siiski enne dissertatsiooni kaitsmist) ja seejärel erakorraliseks professoriks (tänases mõttes: dotsent). Richmann oli võetud aastal 1735 akadeemiasse, kroonu kulule, alul üliõpilaseks, seejärel sai tast 1740 adjunkt, 1741 erakorraline ja lõpuks 1745 korraline füüsikaprofessor – st akadeemik selle sõna kitsamas tähenduses. Tema eakaaslasest ja sõbrast Lomonossovist sai samal aastal keemiaprofessor.

Laialt tuntuks on Richmann saanud ja jäänud tänu oma surmale tööpostil, teadusliku eksperimendi käigus. Oma mitmekülgsete teadushuvide seas huvitus ta nimelt atmosfäärielektrist ja leiutas samaagselt ameeriklase Benjamin Frankliniga piksevarda, kuid mitte niivõrd tulekahjusid tekitavate välgulöökide ohutuks maandamiseks, kuivõrd nende „purki püüdmiseks“. Sõna otseses mõttes – jutt on Leideni purgist, esimesest elektrisalvestist, mis leiutati 1745–1746, korraga kahes kohas. Richmann lisas omalt poolt purgile metallist, kuid siidniidist osutiga elektromeetri, mida järgnevalt katsetuste käigus täiustas. Aastal 1752 pakkus Franklin nimelt välja, et välku oleks võimalik metallvarraste või -traadi abil kinni püüda, seejärel korraldas ta tuulelohet ja maandamistraati kasutades vastavaid katseid ja neid tehti ka Prantsusmaal.

Pole päris selge, kas Richmann oli neist kuidagimoodi kuulda saanud või ise samadele ideedele tulnud, kuid ta tegeles just samal ajal samalaadsete katsetega. 6. augustil 1753, kuulnud akadeemias viibides lähenevat kõuekõminat, ruttas ta koju ja seadis „piksemasina“ töökorda. Välgu ta oma kodumaja katusele pandud raudlati ja traadi abil tõesti järjekordselt purki püüdis, kuid seekord kerkis maandamata seadmest sinakas keravälk. See andis talle kõva „nagu suurtükilask“ kärakaga otsaette surmava elektrilöögi, mis lõi lõhki ka kingad tema jalas. Samas ruumis, kuid veidi eemal viibinud assistent, rohkem vasegraveerijana tuntud Ivan Sokolov lendas oma tooliga kummuli ja löödi veidiks ajaks kurdiks, kuid pääses muidu vigastusteta.

Akadeemik Ferdinand Johann Wiedemannil on suuri teeneid eesti keele uurimisel. Aastast 1989 antakse välja temanimelist keeleauhinda teistele väljapaistvatele eesti keele uurijatele. Foto: Ajalooarhiiv

Peterburi akadeemia roll hakkas tasapisi muutuma vastavalt sellele, kuidas Venemaal asutati uusi ülikoole, esimesena Moskvas 1755, järgmised siiski alles ligi pool sajandit hiljem. Nüüd jõuamegi 1802 taasavatud Tartu ülikooli ja selle erilise rollini. Tänu keelebarjääri puudumisele saksakeelse kultuuriruumi ja selle teadusringkondadega jäi Tartu ülikool aastakümneteks Vene impeeriumi sisuliselt ainsaks teadusülikooliks. Teistes tegeldi peamiselt juba olemasolevate teadmiste edasiandmise, mitte uute loomisega. Just seetõttu töötas Tartus mõnda aega ka Professorite Instituut Venemaa teiste kõrgkoolide jaoks õppejõudude ettevalmistamiseks.

Peterburi teaduste akadeemia aga lakkas olemast ühtlasi kõrgkool, jäädes samas edasi omamoodi teadusministeeriumiks. Korraliste ja erakorraliste professorite asemel olid nüüd korralised ja erakorralised akadeemikud, igaühel ajada omad kindlad, bürokraatlikust rutiinist rikastatud tööülesanded. Ehkki nüüd olid akadeemial olemas ka kirjavahetajaliikmed, tuli korralise akadeemiku koha vastuvõtmisel ikka senistest ametitest loobuda ja Peterburgi kolida (tehti küll ka üksikuid erandeid, näiteks astronoom Friedrich Georg Wilhelm Struvele Tartu ülikoolist, keda samuti sageli „meie“ omaks peetakse, kuid kes tegelikult oli riigisakslane). Sugugi mitte kõik, kellele korralise akadeemiku kohta pakuti, ei rutanud seda vastu võtma, seetõttu tuli enne äravalimist teha eeltööd, kuulata maad, pidada läbirääkimisi/töövestlusi.

Struvede perekond oli pärit Hamburgi lähedalt. See ei takista meil neid Eesti teadlasteks lugemast. Fotol: Friedrich Georg Wilhelm Struve astronoomist poeg Otto vanaduspõlves. Foto: Ajalooarhiiv

Paralleelselt sulgus Venemaa Suure Prantsuse revolutsiooniga valla pääsenud tungide ja tormide hirmus varasemaga võrreldes rohkem iseendasse, vähenes Euroopast tulnud välisteadlaste ja suurenes kodumaiste, kuid juba viidatud olude tõttu esiotsa sageli Tartu taustaga teadlaste roll või osakaal akadeemias. Eriti loodusteadlaste seas olid nad pikalt absoluutses ülekaalus. Küll ajas vähenedes püsis selline olukord 19. sajandi teise pooleni.

Kokku valiti tsaariajal Peterburi teaduste akadeemia liikmeks sadakond Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud õpetlast. Sellised nimed, nagu enim embrüoloogia rajajana tuntud, kuid üldse väga mitmekülgne Karl Ernst von Baer, füüsik Heinrich Friedrich Emil Lenz, geoloog Gregor von Helmersen, biogeograaf, uurimisreisija, zooloog ja põllumajandusteadlane Alexander Theodor von Middendorff (küll Peterburis sündinud, ent ema poolt isegi eestlane – mida ta omas ajas muidugi ei reklaaminud, kuid ka ei salanud), keeleteadlane, meie keelekasutust tänini mõjutava eesti-saksa sõnastiku koostanud Ferdinand Johann Wiedemann ja rida teisi, ei vaja pikemaid selgitusi ka täna.

Olukord hakkas selgemalt muutuma sajandi viimasel kolmandikul, osalt üldiste impeeriumi keskvõimu rakendatud venestamispüüdluste tõttu, mis viis ka Tartu ülikooli venestamise ja baltisaksa haritlaste märgatava väljarännuni Saksamaale, osalt muude, eespool juba põgusalt jutuks olnud arengute ja taandarengute tõttu. Ent edasine on juba üks teine lugu.

*** ***

[1] See ei sündinud üldse mitte lihtsalt, aga sellest ehk mõni teine kord – toim.