Ajakirja Acta Historica Tallinnensia viimases numbris ilmus Tartu Ülikooli õigus- ja poliitikateooria teaduri ning Eesti Vabariigi presidendi õigusnõuniku Hent Kalmo pikem artikkel „Eesti ajalugu kui müüt: vaatenurga probleem“. Selles on võetud analüüsida rahvusliku perspektiivi tähendust ajalookirjutuses ning pakutud välja selline eesti rahvusajaloo käsitlus, mida võib kirjeldada ajaloo jutustamisena eestlaste vaatepunktist, kuid mis pole vaenulik rahvusülesele käsitlusele ega ka muidu teaduslikult iganenud.
Sinu artiklit võib lugeda kui katset rehabiliteerida rahvuslikku ajalookirjutust. Kas rahvuslik vaatenurk ajalookirjutuses on löögi all? Alustad artiklit väitega „Tänapäeval paistab olevat üha vähem ajaloolasi, kes söandavad tunnistada, et tegelevad rahvusajalooga“. Ma ei oska kinnitada, kas see peab paika (võimalik, et suuremates lääneriikides), ent näiteks Eestis paistab rahvusajalugu olevat selgelt valitsev ajalookirjutuslik vaatenurk. Kuid jah, millega seletada küsimärke, mis rahvusajaloo kohale on kerkinud? Kas need on rohkem sotsiaalpoliitilist päritolu või pigem epistemoloogilise iseloomuga?
Pakun, et mõlemad tahud on olulised: nii sotsiaalpoliitiline kui ka epistemoloogiline. Tänapäeval kiputakse ajaloolaste seas professionaalsuse tunnuseks pidama esmajoones võimet kõnetada kolleege teistes riikides. See on seotud teaduse rahastamisega, kuid mitte ainult. Eriti väikeriigi ajaloolane tahab tunda, et tal on rahvusvaheline haare, et ta pole kolklik. Siin pole midagi uut. Ka Hans Kruus oli mõneti kahepaikne: ühelt poolt sõnastas ta rahvuslikud imperatiivid Eesti ajaloolasele ja teisalt püüdis ta edendada koostööd välismaiste kolleegidega. Näiteks osales Kruus 1937. aastal konverentsil Riias, kus visandas suurejoonelise programmi Läänemere ajaloo uurimiseks. Ta lootis, et kunagi sünnib suurteos, mis vaatleb Läänemere ümber peetud võitlusi mitte mõne üksiku rahvuse vaatenurgast, vaid kõikehõlmavalt, keskendudes kõigi puudutatud rahvuste ühisele eluruumile. Kruus ei arvanud, et selline süntees peaks siluma rahvuslikke vastuolusid või neid kuidagi ületama. Ta väitis, et vastuolud hoopis rikastavad ajalooteadust. Huvitaval kombel kujunes 1937. aasta konverents näiteks selle kohta, kuidas koostöö teiseneb kokkupõrkeks: Poola ajaloolased proovisid seal tõendada, et Gdansk (Danzig) on alati olnud poolapärane linn.
Üldisemalt annab see aimu tõigast, et ka loomult justkui rahvusülest eset – mille tüüpiline näide on ikka olnud meri – võib käsitleda rahvuslikult isegi siis, kui soovitakse ühendada erinevaid vaatenurki. Teisisõnu, kui süveneda, siis näeme, et rahvusülesuse taotlemine seab meid keerulise probleemipuntra ette. See keerulisus ei tule hästi esile, kui piirduda lihtsa vastandusega rahvusliku ja rahvusülese ajalookirjutuse vahel. Ma julgen väita, et suur osa uuemast ajalookirjutusest, mis esitab end kas rahvusülesena, globaalajaloona vms, on tegelikult epistemoloogiliselt vanaviisi rahvuslik selles mõttes, et tugineb kategooriatele, mille kasutamist heidetakse ette “rahvusajaloole”. 1950. aastatel öeldi Saksamaal idauuringute kohta, et uutes oludes nõuab rahvuslus meilt rahvusülesust. Eeldused selle kohta, mis on kultuur, mis modernsus, kes või mis väärib ajaloos valgustamist jne, on väga visad. Hoiakud, mis varem leidsid koha rahvusajaloos, võivad hõlpsasti kanduda käsitlusse, mis on taotluse ja ilme poolest rahvusülene.
Küllap annab just teadussotsioloogia parima seletuse väljendile „rahvusajalugu“. See on kujund, mille abil on tahetud luua muljet, et olemasolev ajalookirjutus on iganenud ning peab tegema ruumi millelegi tänapäevasemale, millelegi teaduslikumale. Sellised võtted on teadlaste vahelises konkurentsis tavalised. Minu eesmärk polnud valida poolt, vaid seada küsimuse alla rahvusliku ja rahvusülese mõisted. Tõsi, see on nii lai teema, et isegi pikas artiklis õnnestus seda puudutada üksnes riivamisi.
Artikli keskne teoreetiline mõiste on „vaatenurk“, mis on pälvinud senistes ajalooteoreetilistes aruteludes üllatavalt vähe tähelepanu. Mis teeb „vaatenurga“ küsimuse ajalookirjutuses nii oluliseks?
Vaatenurga mõiste pakub võimalust läheneda rahvusülesuse probleemile veidi teistsugusel moel.
Kui naasta ülalmainitud näite juurde: võib-olla vabaneb Läänemere ajalugu alles siis rahvuslikest kategooriatest, kui seda jutustatakse mere enda vaatenurgast. Aga mida see õieti tähendab? Jutustuses „Holstomer“ esitab Lev Tolstoi maailma hobuse vaatevinklist. Ta ei tee seda hobusele omaste kategooriate kasutamisega, vaid pigem nii, et tühistab inimestele loomulikuna paistvad kategooriad. Sarnased mõtte-eksperimendid levisid kirjanduses iseäranis 18. sajandil. Nende abil sai lugeja kogeda iseenda kultuurilist miljööd kõrvaltvaataja pilguga. Muidugi oli see kõrvaltvaataja ise sellesama kultuurilise miljöö vili. See toobki esile vaatenurga probleemi mitmekihilisuse: isegi siis, kui me püüame esitada maailma kellegi teise vaatenurgast, teeme me seda ikkagi mingis mõttes iseenda arusaamast lähtuvalt. See nüanss on tõesti pälvinud märksa rohkem tähelepanu filosoofias ja antropoloogias kui ajalooteoorias. Muidugi pole vaatepunkt ajaloolastele kaugeltki võõras mõiste. Kuulub ju allikakriitika peamiste reeglitegi hulka nõue, et peab arvestama allika autori hoiakute ja olukorraga. Isegi Jakobson mainib Läti Henriku kohta, et tuleb pidada silmas tema poolehoidu sakslastele.
Sõna „vaatenurk“ ongi hakanud tähistama eripärast hoiakut või suhtumist. Selles mõttes on ajaloolased vaatenurga probleemiga hästi tuttavad. Kuid loo jutustamine kellegi vaatevinklist on midagi muud, sest ei kirjuta veel ette mingit hoiakut. On tõesti huvitav nentida, et ehkki ajalooteoorias räägitakse tüdimuseni narratiividest, pole tuntud palju huvi selle vastu, mis on kaalul, kui valitakse jutustuse tegelaskuju. Siin avaldub midagi olulist ajalooteaduse kohta laiemalt. 19. sajandil hakati ajaloolase ülesandeks pidama ajaloolise tõe selgitamist. Uurimustulemuste esitamine taandus teisejärguliseks, pigem stilistiliseks küsimuseks. Eeskujuks oli retoorika oma tavapärase eristusega ainese leidmise (inventio) ja selle ettekandeks kokkusättimise (dispositio) vahel. Teaduslikuks peeti ainult esimest tegevust. Võib-olla ollakse just seepärast tõrksad tunnistama, et tegelaskuju valik ei puuduta sugugi vaid juba leitud ainese esitamist. Pigem viib see küsimuse juurde: mis on lähtepunkt ainese valikul ehk mida ajaloolane õigupoolest üldse uurib? Nagu ma artiklis näidata püüan, juhatab see viimaks idee ja jadastamise probleemide juurde. Ka nende kohta võib öelda, et erinevalt 19. sajandist pole need ajalooteoorias küllalt tähelepanu saanud.
Su artikkel on küll üles ehitatud ühele teoreetilisele argumendile, ent põhiosas on tegemist väga põneva ja põhjaliku empiirilise uurimusega baltisaksa ja varase eesti rahvusliku ajalookirjutuse kujunemisloost. Kui Sa peaksid selle töö põhitulemused lühidalt kokku võtma, siis kuidas see kõlaks? Ja kas need kaks vaatenurka – eesti ja baltisaksa – on loomuldasa ühitamatud või mitte?
Tuleb möönda, et põhitulemus on kõigest pinna loomine sellele küsimusele vastamiseks. Hans Kruusi poleemiline võte oli luua kujutlus, et kõik baltisaksa ajaloolased esindavad mingit ühtset orientatsiooni, mis vastandub eestlaste omale. Suur osa artiklist on pühendatud näitamisele, et see on lihtsustus, mis ei pea paika. Samas on tõsi, et laias laastus oli siinse maa ajaloost kaks erinevat käsitlust. Jaan Undusk on ajaloolase enda vaatenurga probleemi analüüsinud nii säravalt, et vähemalt mina ei oska tema artiklile isegi teistest keeltest midagi samaväärset kõrvale panna.
Oluline on aga rõhutada sedagi, et erinevate versioonide esitamine samadest sündmustest on ajalookirjutuses väga tavaline nähtus. On üksjagu hämmastav, et tänapäevani kalduvad prantslased kujutama Agincourt’i lahingut ühtmoodi, inglased teistmoodi, esitades paremas valguses just seda gruppi, kellega tahes või tahtmata rohkem samastutakse. Kui tekib niisugune lahknevus, siis pole erinevad versioonid ühitamatud selles mõttes, et üht ei võiks täiendada teisega. Nagu ma artiklis mainin: just erinevate vaatenurkade esiletoomine võimaldas lepitust eesti ja baltisaksa ajaloolaste vahel. Kui öeldi, et ühelt poolt paistsid sündmused nii ja teisalt naa, siis olid mõlema leeri ajaloolased enam-vähem rahul. Samas ei ole sellega veel kõik öeldud. Igas asjas ei saa nii lihtsalt lepitust leida. Ikka jäi lahtiseks küsimus, milline oli baltisakslaste kultuuriline panus. Kiusatus on öelda, et sellistele küsimustele polegi võimalik vastata, sest need puudutavad pigem hinnanguid kui tõsiasju. Hinnangute ja tõsiasjade piir on aga hägune. Meenutagem Brexitit pooldavate ajaloolaste manifesti, milles väideti, et Suurbritannia ajalugu on sajandeid iseloomustanud kultuuriline lahutatus Euroopa mandrist. Sellele manifestile kirjutasid alla väga silmapaistvad ajaloolased, nagu ka vastumanifestile, kus väideti, et Briti saared on hoopis pidevalt olnud Euroopa mandriga kultuuriliselt lõimunud. Kellel oli õigus? Kas nende versioonid Euroopa ajaloost on ühitatavad? Kahtlemata saab jutustada ajalugu nii, et tuua esile nii lõimumist kui ka lahusolu. Kumbki rühm aga ei tahtnud niisugust ajalugu, sest mõlemal oli oma asi tänasel päeval ajada. Seega peitub ühitamatus selles, mida ajaloost otsitakse või mida sel tahetakse lasta tänasesse päeva kiirata. See pole lihtsalt poliitika vaid midagi väljaspool teadust. Ajalookirjutus on nii sügavuti läbistatud tänapäevastest ootustest, et neid ei saa sellest parimagi tahtmise juures välja lõigata.
Küsitlenud Marek Tamm