Intervjuu Kersti Lustiga
Ajakirja Acta Historica Tallinnensia viimases numbris ilmus Tallinna Ülikooli ajaloolase Kersti Lusti ja Tartu Ülikooli keeleteadlaste Siim Orasmaa ning Maarja-Liisa Pilviku koostöös artikkel „Kes kellega kohut käis? Vallakohtuprotokollide analüüs“. Selles käsitletakse nelja Põhja-Eesti valla kohtulugude näitel vallarahva konflikte, et selgitada, kes kellega, kui sageli ja mis asjus aastatel 1867–1891 kohtulaua ees käis, ning hinnata, kuivõrd kohtulembene Eesti külainimene oli. Ühtlasi on artikkel metodoloogiliselt uuenduslik katse rakendada ajaloolist võrgustikuanalüüsi Eesti ajaloolisele kohtuainesele. Kersti Lust avab alljärgnevas lühiintervjuus võrgustikuanalüüsi võimalusi ja kollektiivse uurimistöö tulemusi.
Mida annab sotsiaalvõrgustike analüüsimeetodi kasutamine ajaloouurimisele? Milliseid minevikutahke see meile nähtavaks muudab?
Sotsiaalvõrgustikke analüüsitakse põhiliselt eesmärgiga selgitada, mil määral mõjutavad erinevad võrgustikustruktuurid ja nende kooslus võrgustiku liikmete sotsiaalse käitumise muutumist ajas ning ruumis. Uuritakse nii suurte ühiskondlike muutuste mõju sotsiaalsetele suhetele, ent veelgi enam seda, kuidas sotsiaalsed suhted kas pärssisid või soodustasid ühiskonnaelu arengut eri valdkondades. Võrgustikke võib jälgida nii mikro- kui makrotasandil – alates sugulus- või naabrussidemete mõjust indiviidi toimetulekule kogukonnas kuni linnade, teede või riikide võrgustike mõjuni turgude ja majanduse arengule. Populaarne valdkond on analüüsida sotsiaalvõrgustike baasil poliitiliste ühenduste teket ja neis osalemist, samuti ideede levikut.
Ajalooline võrgustikuanalüüs toob uurimismaterjalist välja selliseid keerulisi mustreid ja struktuure, mida traditsiooniliste allikakriitiliste analüüsimeetoditega ei pruugi märgata. Neid võimalusi on kasutatud ühiskondlike suhete, intellektuaalse suhtluse, majanduse, kaubanduse, aga ka võimu- ja sugulussuhete ajaloo uurimiseks.
Mida näitas võrgustikuanalüüs eestlaste kohtuskäimise kohta 19. sajandi II poolel? Kas Tammsaare maalitud pilt Andrese ja Pearu moodi protsessimisest on kirjanduslik legend või kajastab tegelikkust?
Kohtuprotokollidest kooruvate võrgustike struktuurid on pigem hajusad, mis tähendab, et korduvate konfliktide lahendamise asemel tegelesid kohtud pigem üksikjuhtumite ning paljude hagejate-kostjate paaridega. Kõigis valdades olid olemas ka üksikud sarikaebajad. Sagedasteks osutusid kas vallaameteid täitvad talupojad või suuremad ettevõtjad nagu karja- ja kõrvalmõisate rentnikud, kõrtsmikud ja poodnikud, mõisavalitsuse esindajad ning vaid mõni üksik taluperemees.
Uuritud neljas Põhja-Eesti vallas polnud ühtki järjekindlat paari, kes Andrese ja Pearu kombel teineteisega protsessinuks või vaidlustega oma meelt lahutanuks. Sarikaebajad üldjuhul ei ajanud kiusu kindlate vihaalustega, vaid pigemini kaebasid mitmesuguste olmetülide lahendamiseks eri isikute peale. Varasematest uurimustest on konfliktipaare teada küll ning kohtutülid võisid kujuneda ägedaks, kuid sel moel ei kiselnud omavahel mitte niivõrd harilikud talunikud, vaid sageli oli vähemalt üks pool küla eliidist või nn kadakas. Se’s mõttes ei kajasta Tammsaare maalitud pilt tegelikkust, aga see ilmselt polnudki kirjaniku soov. Hoopis lugejad on kirjaniku teost sel moel tõlgendanud ja arvamus, et eesti talumees kulutas sageli kohtuuksi, on ajapikku muutunud käibetõeks.
Meie uurimus ei lahenda küsimust, millisel määral kohtulembene oli eesti talupoeg. Vallakohus on vaid tükike suuremast pildist. Peab meeles pidama, et talupojal polnud väga pikka aega oma elu-olu korraldamisel kaasarääkimiseks peaaegu muid võimalusi kui kaevata (kohtusse). „Kohtulembuses“ avaldus sotsiaalne konflikt äärmiselt ebavõrdsete poolte vahel.
Milliseid 19. sajandi ajalooteemasid tasuks veel Eestis võrgustikuanalüüsi meetoditega läbi analüüsida? Milline peaks olema sobilik allikmaterjal ja kas neid on praeguseks piisavalt digiteeritud?
Teemasid, mida tasuks uurida, on ridamisi. Esimese hooga tulevad pähe rahvuslik liikumine, ränne ja krediidisuhted. Tänapäeval võib võrgustikuanalüüsi või kvantitatiivsete meetodite alakasutust üldisemalt ajalooliste teemade uurimisel vabandada digiteeritud andmete nappusega, mis oleksid saadaval analüüsikõlblikul kujul, ent põhiprobleem on siiski uurijate vähene digipädevus. Suurt läbimurret ei ole ilmselt oodata ka lähiaastail, ehkki katsetusi tehakse kindlasti veelgi. Takistav tegur pole ainult tegijate puudus – interdistsiplinaarse koostöö raames saab tehnilistest raskustest üle – vaid ka lugejate huvipuudus. Ka esimese eesti „arvutiajaloolase“ Juhan Kahki innovaatilised katsetused on täiesti unustusehõlma vajunud. Täna teame me teda hoopis muude tööde põhjal.
Küsitlenud Marek Tamm