„Suhteliselt lihtne on teadlase tasemel saavutada teadustöö hea tava ja teaduseetika printsiipide järgimine. Olgu piitsa või präänikuga, eneseregulatsiooni või sunniga. Sellest ei piisa. Kui tahta, et teaduskogukonna kui terviku vastutustundlikkus kasvaks, tuleb teaduseetika rakendamine järjekindlalt laiendada kollektiivsele südametunnistusele, teisisõnu, asutuste, rahastajate ja poliitikakujundajate tasemele,“ kirjutavad Tarmo Soomere ja Raivo Uibo Sirbis. (22.03.24, „Arenev Euroopa teaduse eetikakoodeks“, Sirp, lk 14 - 16). Loe siit.