Acta Historica Tallinnensia 2025. aasta teise numbri fookuses on 13. ja 20. sajandi Eesti ajalugu.
Ajakirjanumbri avaartiklis „The Canon Law of Baptism and the Conversion of Livonia“ analüüsib hiljuti Inglismaal Readingi Ülikoolis doktorikraadi kaitsnud Mari-Liis Neubauer Liivimaa ristiusustamist kanoonilise õiguse valguses. Ristimine pidi toimuma vabatahtlikult, kuid keskaja kanoonilise õiguse perspektiivist lähtuv „sund“ ja „vabatahtlikkus“ erinevad põhjalikult tänapäevasest arusaamast. Hirmu ja ähvardustega vastu võetud ristimist peeti ainult tinglikult sunniviisiliseks ja selline ristimine oli lubatud. Kui inimesest sai kristlane, siis ei olnud kirikuõiguse kohaselt enam võimalik tagasi pöörduda. Paljud liivimaalased proovisid sellegipoolest ristiusust lahti saada, mis näitab seda, et neile polnud ristiusu põhimõtteid kas selgitatud või polnud nad ristimise tegelikust olemusest lõplikult aru saanud. Kanoonilise õiguse järgi võis aga ristimisest lahti ütelda soovijaid ning muidu kirikust eemale hoidvaid ristituid kristlikku ühiskonda tagasi sundida. See omakorda õigustas sõjategevust, mis pärast esimeste misjonäride Liivimaale saabumist ka laialdaselt aset leidis. Sellises kontekstis on ilmne, et kanoonilise õiguse põhimõtete kasutamine mõjutas tugevalt Liivimaa ristiusustamist ja saatust just ristimissakramendi kaudu.
Kunstiajaloolane Kersti Markus (Tallinna Ülikool) ja arheoloog Kaarel Sikk (Tartu Ülikool) võtavad oma artiklis „Sakraalhoonete paiknemine ja kultuurmaastik: Vana-Läänemaa kirikud ja kihelkonnad 13. sajandil“ vaatluse alla keskaegsete kirikute asukoha kunagiste asulate, linnuste, sadamakohtade ja teedevõrgu suhtes. Selgub, et kirikute rajamisel ei ole mingit ühist printsiipi, vaid see on sõltunud kohalikest oludest. Enamik neist on rajatud kristliku pühakoja, mitte kihelkonnakirikuna. Kihelkondade rajamine toimus 13. sajandil kahes järgus: esimest võib seostada kümnise kogumise, teist seniste maavalduste ümberjaotamise ja kivikirikute ehitamisega. Avanev pilt 13. sajandi Läänemaast hoiatab suuremate üldistuste tegemise eest. Isegi ühe maakonna piires võivad ühiskondlikud protsessid kulgeda erimoodi.
Ajaloolase Algo Rämmeri (SA Eesti Maaelumuusemid) artikkel „1930. aastate ülemaailmne majanduskriis ja Eesti põllumajanduspoliitika ümberkujundamine“ käsitleb rahvusvahelise majanduskriisi mõjul Eesti põllumajanduspoliitikas toimunud muutusi – nii välja töötatud ja ellu viidud abi- ja toetusmeetmeid kui ka kriisijärgset põllumajanduspoliitikat. Arvestades põllumajanduse olulisust elatus- ja valuutaallikana, majapidamiste ja tööstuste koormatust lühiajaliste kõrgeprotsendiliste laenudega, ressursside piiratust ning kriisi ajalist kestust, osutus lahenduste ja ühiskondlike kokkulepete leidmine keerukaks. Ehkki majanduskriisi haripunkt ületati 1933. aastal, jätkusid põllumajandussaaduste tootmist toetavad erakorralised kriisimeetmed 1935. aasta lõpuni. Toetus- ja abimeetmete puhul eelistati väiksemate tootmiskuludega talumajapidamisi ja tööstusi. Edaspidise põllumajanduspoliitika aluseks kujunes 1936. aastal valminud arengukava. Kulude alandamiseks võeti täiendavalt ette olulisemate väljaveosaaduste turunduse ümberkorraldamine; tootmise tehnoloogiline uuendamine jäi kavatsuse tasemele.
Ajakirjanumbri lõpetab ajaloolase Aro Velmeti (Lõuna-Kalifornia Ülikool) artikkel „Public Opinion in Revolutionary Times: Cybernetics, Sociology, and the Politics of Estonian Perestroika“, mis vaatleb sotsioloogia ja avaliku arvamuse küsitluste rolli Isemajandava Eesti probleemnõukogu ja Rahvarinde tegevuses ning seob selle „konkreetse sotsioloogia“ ajalooga sõjajärgses Nõukogude Liidus. Autor väidab, et 1960ndatega alanud reformiperiood, mis mobiliseeris küberneetika ja sellele lähedased distsipliinid Nõukogude ühiskonna ja majanduse reformimiseks teadus-tehnilise revolutsiooni nime alla, võimaldas Eestis tekkida intellektuaalsel ja poliitilisel eliidil, mis mängis perestroika perioodil Eesti poliitikas võtmerolli. Marju Lauristin ja teised Rahvarindega seotud sotsioloogid aitasid oma uuringute ja analüüsidega luua avalikkust, mille nimel Rahvarinne kõneles, ning õigustada olukorda, kus Rahvarinne väitis end rääkivat kogu Nõukogude Eesti elanikkonna nimel, jättes samas kõrvale sügavad lõhed, mida toonases kontekstis näidati sageli rahvuspõhistena.
Kõiki uue ajakirjanumbri artikleid saab avatud ligipääsuga lugeda siit: https://kirj.ee/acta-publications/?filter[issue]=1840&v=a57b8491d1d8.
Marek Tamm
Acta Historica Tallinnensia peatoimetaja