Tänavusel noorte teadlaste kohtumisel Nobeli preemia laureaatidega Saksamaal Lindaus osalesid Eestist Tartu Ülikooli analüütilise keemia nooremteadur ja doktorant Marta-Lisette Pikma (Vares) ja sama ülikooli bioorgaanilise keemia teadur ning teadus- ja arendusasutuse ProtoBios järeldoktor Tõnis Laasfeld.
Järjekorras 74. Lindau kohtumine oli pühendatud keemiale ja toimus 29. juunist 4. juulini. Üritusel osales 33 Nobeli laureaati, kes kohtusid enam kui 600 noore teadlasega kogu maailmast, et pidada viljakaid arutelusid ja inspireerivaid kohtumisi.
Eesti osalejad tõid esile, et Lindau kohtumine oli suurepärane nii organiseerimise taseme kui ka teadusliku sisu poolest. Fookusesse tõusid teemad nagu ehisintellekt keemias, ümbertöödeldavad ja taaskasutatavad materjalid, energiasalvestus ja süsinikuärastus, säästlikud laborid ning innovatsioon toitumises.
Marta-Lisette Pikma sõnul oli programm mitmekesine ja põhjalikult läbi mõeldud. Toimusid nobelistide loengud, paneeldiskussioonid, avatud sessioonid küsimuste esitamiseks nii teaduse kui ka isikliku tee kohta, aga ka mitmed sotsiaalsed üritused. „Päevad olid tihedad ja täis tegevusi varahommikust kuni hiliste õhtutundideni. Korraldajad ise julgustasid kõigest aktiivselt osa võtma ning magada siis, kui kodus tagasi oleme. Eriti tore oli, et Nobeli laureaadid liikusid pauside ajal vabalt ringi ning igaüks võis julgelt minna vestlema. Laureaadid ei peljanud ka tantsupõrandat – ABBA saatel tantsimas oli võimalik näha nii nooremaid kui ka vanemaid laureaate,“ rääkis Marta-Lisette Pikma.
Tema sõnul olid loengud oma ala tippudelt inspireerivad. „Palju räägiti sellest, kuidas teadus ühendab inimesi ja miks on oluline teha koostööd erinevate teadussuundadega, mitte jääda kinni kitsalt ühte valdkonda. Samuti jagati mõtteid teadlase teekonna kohta – julgustati võtma riske, järgima oma sisetunnet ja tegelema sellega, mis päriselt huvi pakub. Pidevalt tõusis esile ka teaduse ja poliitika seos – näiteks arutati, kuidas USA-s on paljud teadlased tundnud ebakindlust poliitiliste muutuste tõttu. Sellele vaatamata olid laureaadid tuleviku osas lootusrikkad ning arvati, et olukord laheneb. Mitmed noored küsisid, kas tasub hetkel kaaluda USA ülikoole potentsiaalsete karjäärivõimalustena. Kui osad laureaadid arvasid, et praegu pole ehk parim aeg USA poole suunduda, siis mõni teine naljatles, et nüüd on just hea aeg, kuna konkurentsi on vähe.“
Oma isikliku nädala tipphetkena tõi Marta-Lisette Pikma esile kohtumise Richard Schrockiga. „Ta pälvis 2005. aastal Nobeli preemia meetodi eest, mida kasutasin ka oma bakalaureusetöös ainete sünteesimiseks. Oli väga sümboolne nüüd doktoriõpingute lõppedes meenutada oma teadustee algusaegu orgaanilise keemia laboris.“
Kokkuvõtvalt leidis ta, et võimalus näha ja kuulda nii paljusid Nobeli laureaate ühe nädala jooksul oli täiesti ebareaalne kogemus, mis oli sügavalt inspireeriv ja motiveeriv.
Tõnis Laasfeld tõi esile, et talle südamelähedase valdkonnana oli meeldiv kuulda, et nobelistidest panelistid ei läinud kaasa ülespuhutud „AI keemias“ temaatikaga ning lähenesid asjale põhjalikult. „Teadusliku terminina on AI asemel kasutusel masinõpe, mida on keemias ja biokeemias edukalt rakendatud juba aastakümneid ning selle ütlesid panelistid ka selgelt välja. Siiski läks diskussioon enne lõppu ka päris intrigeerivaks, kui keemia Nobeli laureaat aastast 2024, dr John M. Jumper pakkus välja „robokeemikud“, mida võiks rakendada teadustulemuste korratavuse kontrolliks. Kuigi ka see idee pole otseselt uus, siis antud kontekstis oli seos siiski põnev. Samas laideti suurte keelemudelite võimekust kirjutada kvaliteetseid ja isikupäraseid teadusartikleid – selle järeldusega tuleb nõustuda. Üldine järeldus oli see, et keemia on üha enam muutumas kui mitte päris infoteaduseks siis tihedalt läbipõimunud eksperimentaal- ja infoteaduse seguks ning ilmselt tuleb Eesti keemiahariduses hakata selle muutusega kiiresti arvestama.“
Samuti tõi Tõnis Laasfeld esile kliimamuutuste ja keskkonnakaitse küsimuses toimunud huvitava eksperimendi. „Saalis viibinud umbes 600 inimeselt küsiti, kas inimkond liigub kliimamuutuste vastases võitluses edasi piisavalt kiiresti. Tulemus oli kõnekas – kõik peale ühe inimese arvasid, et kiirus ei ole piisav. Samas tekitasid noorteadlaste ettekanded lootuse, et paremini ümbertöödeldavaid ja lagundatavaid „tarku“ plastikuid on võimalik arendada ja toota. Ka Eesti võiks mõelda, kas kohapeal tekkivatest jäätmetest, toormest või nende segust oleks võimalik selliseid materjale tulevikus tootma hakata. Oluline on mitte tõmmata võrdusmärki biopäritolu materjalide, ümbertöödeldavate materjalide, biolagunevate või komposteeritavate materjalide vahele ning vaadata terviksüsteemi – kas keskkonnakahju tekib ressursi kogumise, materjali tootmise, selle kasutamise või jäätmekäitluse käigus või mõnes muus etapis. Kui vabaneda naftast kui toorainest, siis sellel on ka muid positiivseid mõjusid peale keskkonnamõju, seega on teema äärmiselt oluline.“
Lisaks mainis ta „sinitaeva“ ehk blue skies uuringute olulisust. „Teema kerkis esile esimesena musta augu ülespildistanud Reinhard Genzeli agoraaloengus – mida vastata küsimusele: „Mis kasu on mustade aukude ja teiste näiliselt rakendamatute alusteadustega tegelemisest?“. Ilmselt kerkib see küsimus erinevates poliitilistes ja teadusringkondades üles paraja regulaarsusega, kuid jääb ilma hea vastuseta, sest paljudele osalejate arvates liigub teadus üha enam rakendusteaduse suunas ja alusuuringutest eemale. Kuigi standardvastus, et internet leiutati CERNi osakestekiirendi kõrvalproduktina, pole vale, siis soovitaksin hoopis tekitada paremini toimiva infovoo liini. Teadlased selgitavad enamasti meelsasti, miks nad mingi valdkonnaga tegelevad ja mis kasu sellest kerkida võib. Ka ministeeriumite juures tegutsevad teadusnõunikud võiks julgemalt kontakteeruda nn „eesliinil“ tegutsevate tegevteadlaste ja doktorantidega, et olulisi arenguid mingis valdkonnas maha ei magataks. 2018. aastal keemia Nobeli preemia pälvinud prof Frances H. Arnoldile öeldi Joe Bideni teadusnõunikuna tööle asudes, et ta ei hakkaks arvama, et ta on üksi igas teadusvaldkonnas tippspetsialist – seega küsigem teadlastelt nõu, kui alusuuringute osas kahtlusi tekib!“
Tõnis Laasfeld viis ka teiste sündmusel osalejate seas läbi väikse mittesüstemaatilise küsitluse Eesti tuntuse kohta. „Paljud teadsid Eesti idufirmasid ja brände nagu Skype, Wise ja Bolt, aga ei teatud nende seoseid Eestiga. Elektrokeemikud teadsid näiteks ka ettevõtteid Skeleton Technologies ja Up Catalyst. Mitmed inimesed olid käinud kas Eestis või Baltikumis konverentsidel nagu BOSS või Balti elektrokeemia konverents. Üks osaleja oli kohtunud eelmisel konverentsil ka mu endise, praegu Karolinska Instituudis tegutseva tudengiga ning viis otsad omavahel kokku. Seega on Eesti idusektor ja teadus sellisel tasemel ikkagi üsna teada-tuntud.“
Ta ütles, et tegelikult oli hea meel tõdeda, et kõigis valdkondades õnnestus kaasa rääkida ning mõelda, mis näitab laiemalt Eesti üld- ning kõrgharidussüsteemi tugevust ja võimekust teadlasi ette valmistada ning pakkuda laiapinnalist ja süstemaatilist haridust. „Kitsamalt muidugi suur kummardus kõigile õppejõududele ja kolleegidele Tartu Ülikooli keemia instituudist ja mujalt. Nii mõnegi põhitööst kaugema valdkonna puudutamisel meenusid konkreetsed loengud või vestlused, kus seda teemat sai puudutatud. Nende kogemuste ja teadmistega ei jää sugugi hätta ega häbisse ka nobelistiga väideldes (ja vajadusel neid isegi minu enda valdkonnas korrigeerides!). Seda enam tuleks kindlustada teaduse ja kõrghariduse järjepidev, ajaga kaasas käiv ja suurem rahastamine – investeerida tuleb ikka sellesse, milles juba ollakse hea, aga kus on potentsiaali olla parim. Julgen väita, et vähemasti ühe Nobeli preemia on Eesti juba rahastussüsteemi tõttu statistiliselt „kaotanud“ – näiteks Iisraelist on tulnud viimase 21 aasta jooksul kuus keemia Nobeli preemiat – ning praegu on paras aeg kindlustada, et ei laotaks vundamenti teise kaotamiseks.“
Tõnis Laasfeld nõustus sündmuse ühe kaasosaleja, Marta Przybyliga, kes vastas küsimusele „Mida Sa teeks, kui võidaksid Nobeli keemia preemia?“, et ta teeks oma esimesele keemiaõpetajale suure kingi. „Seega tahaksin tänada kõiki Eesti keemia ja teiste loodusteaduste õpetajaid suure töö eest ning enda keemia õpetajat Martin Saart, kes õige suuna kätte andis. Muide, minu esimese keemia tunnikontrolli hinne oli kolm miinus, nii et kui mõni õpilane või lapsevanem seda lugema juhtub, siis ärge kartke keemiat, isegi kui see esmapilgul on keeruline. Keemia on endiselt tulevikuteadus ja viib suurte asjadeni.“
Lindau kohtumistele kogunevad juba alates 1951. aastast igal aastal umbes 600 noort teadlast ja kümneid Nobeli auhinna laureaate. Eesti Teaduste Akadeemia toetab Lindausse kutsutud Eesti teadlaste osalemist.
Rohkem infot tänavuse kohtumise kohta leiab veebilehelt https://www.mediatheque.lindau-nobel.org/meetings/2025. Kõik loengud on vaatamiseks, kuulamiseks ja kaasamõtlemiseks videotena kättesaadavad veebilehelt https://mediatheque.lindau-nobel.org/recordings.
Rohkem Eesti osalejate pilte leiab Facebooki postitusest.