Jaan Puhvel 24. I 1932 – 25. IV 2026
Suure kurbusega peame hüvasti jätma Jaan Puhveliga, ühe Eesti kõige erudeerituma ja rahvusvaheliselt tunnustatuma humanitaarteadlasega. Jaan Puhvel suri 25. aprilli varahommikul Los Angelese aja järgi ning Eesti aja järgi samal pärastlõunal oma kodus Los Angeleses 94-aastaselt. Temast jäid maha abikaasa Madli Puhvel, kolm poega ja lapselapsed.
Jaan Puhvel sündis 24. jaanuaril 1932 Tallinnas. Tema haridustee algas Jakob Westholmi Gümnaasiumis, kuid Eesti okupeerimine ja Teise maailmasõja sündmused viisid perekonna esmalt Aegviitu, seejärel 1944. aastal Soome ja Rootsi ning 1949. aastal Kanadasse. Montréalis McGilli ülikoolis õppis ta ladina ja prantsuse keelt, kaitses 1952. aastal magistrikraadi ning suundus seejärel Harvardi ülikooli. 1959. aastal kaitses ta Harvardis doktoritöö larüngaalteooria rakendamisest indoeuroopa morfoloogias.
Tema akadeemiline kodu oli suurema osa elust California Ülikool Los Angeleses (UCLA). Seal töötas ta alates 1958. aastast, 1965. aastast täisprofessorina, ning kujundas UCLAst mitme aastakümne jooksul välja mõjuka indoeuroopa keeleteaduse, klassikalise filoloogia ja võrdleva mütoloogia uurimiskeskuse. Ta pani 1961. aastal aluse võrdleva rahvaluule ja mütoloogia uuringute keskusele, juhatas klassikalise filoloogia osakonda, õpetas kreeka ja ladina keele ajaloolist grammatikat, hetiidi, etruski ja mükeene keeli, indoeuroopa keeleteadust ning klassikalist ja indoeuroopa mütoloogiat. Tema juhendamisel kaitsti rohkesti doktoritöid ning tema õpilaste ja kolleegide kaudu ulatus tema mõju kaugele üle Ameerika akadeemilise maailma piiride.
Jaan Puhveli elutöö keskmes olid indoeuroopa võrdlev keeleteadus ja mütoloogia. Tema teaduslikuks suurmonumendiks jääb 11-köiteline „Hittite Etymological Dictionary“ ehk hetiidi keele etümoloogiline sõnaraamat, mis ilmus aastatel 1984–2021. Tema olulisemad indoeuropeistika-alased artiklid on koondatud kolme köitesse: „Analecta Indoeuropaea“ (1981), „Epilecta Indoeuropaea“ (2002) ja „Ultima Indoeuropaea“ (2012). Laiemat rahvusvahelist tuntust tõi talle teos „Comparative Mythology“ (1987), mille autor ise hiljem eestindas („Võrdlev mütoloogia“, 1997). Kokku sisaldab tema kirjatööde bibliograafia ligemale nelisada nimetust.
Eesti jaoks oli Jaan Puhvel palju enamat kui maailmamainega õpetlane. Ta kuulus nende pagulaseesti suurkujude hulka, kelle vaimne side kodumaaga ei katkenud ka aastakümnete pikkuse eemaloleku jooksul. Eestisse pääses ta uuesti alles 1976. aastal, ent koduse kultuurieluga oli ta kursis juba varem – raamatu- ja kirjavahetuse ning kultuuriajakirjanduse pideva jälgimise kaudu. Alates 1970. aastatest oli Jaani ja Madli Puhveli Los Angelese kodu avatud paljudele eesti kultuuriinimestele. Pärast UCLA-st emeriteerumist õpetas ta 1990. aastatel regulaarselt Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia osakonnas ning andis olulise panuse selle eriala taastamisse taasiseseisvunud Eestis.
Tema eestikeelsed esseed, arvustused ja mõtisklused kinnitavad, kui täpne ja nõudlik oli tema suhe nii keelde, kirjandusse kui ka Eesti ühiskondlikku ellu. Esseekogumik „Ulgvel ja umbes“ (2001) pälvis Kultuurkapitali esseistika aastapreemia; valik tema ingliskeelset estica’t ilmus autori enda tõlkes pealkirja all „Võõraile võõrsil“ (2007).
Need, kellel oli õnn Jaan Puhveliga lähemalt kokku puutuda, mäletavad tema harukordset vestluskunsti, sädelevat vaimu, peent irooniat, tohutut lugemust ja imetlusväärset mälu. Ta oli õpetlane selle mõiste kõige paremas tähenduses: filoloog, kellele polnud võõras miski keelde ja kultuuri puutuv. Tema lahkumisega on Eesti kaotanud ühe oma suurtest meistritest.
Eesti Teaduste Akadeemia tunnustas Jaan Puhveli elutööd 2025. aastal Paul Ariste nimelise medaliga. Ta oli valitud nii Tartu Ülikooli (1991) kui ka Tallinna Ülikooli (2008) audoktoriks. Ta pälvis Eesti riigilt Valgetähe III klassi teenetemärgi (2001).