Ilmusid teadusajakirjad Estonian Journal of Archaeology, Estonian Journal of Earth Sciences, Linguistica Uralica, Oil Shale, Proceedings of the Estonian Academy of Sciences ja TRAMES.
ESTONIAN JOURNAL OF ARCHAEOLOGY
Eesti Arheoloogiaajakirja 2025. aasta teine number sisaldab kolme olulist artiklit.
Raivo Suni koos kolleegidega erinevatest asutustest esitab Eesti esimese täieliku strontsiumi aluskaardi, mis põhineb 87Sr/86Sr bioomastatava strontsiumi suhtel. Andmed koguti 84 näriliselt ja teolt 38 kohast. Eesti strontsiumi isotoopmaastik on vajalik arheoloogilisteks ja paleoökoloogilisteks uuringuteks, kuna see aitab selgitada muistsete inimeste ja loomade päritolu ja liikuvust. Analüüs tuvastas kaks selgelt eristuvat strontsiumi isotoopide väärtustsooni seoses Eesti aluspõhja erinevustega: (1) rannikualad ja Kesk-Eesti, sealhulgas Lääne-Eesti saarestik, kus põhjakivim koosneb ordoviitsiumi ja siluri karbonaatkivimitest, ning (2) Lõuna-Eesti, mis asub peamiselt devoni liivakivi aluspõhjal.
Kerkko Nordqvist arutleb tüüpilise kammkeraamika kujunemisajaga seotud probleemide üle Lätis, mis on praegu dateeritud umbes aastasse 4100 eKr, st mitu sajandit vanemaks kui selle nähtuse algus naaberpiirkondades. Andmete analüüs näitab, et enamik dateeringuid, mida varem selle nähtusega seostati, kas ei ole tegelikult otseselt seotud tüüpilise kammkeraamika kultuuriga või siis on mõjutatud muudest teguritest, näiteks reservuaariefektist. Pakutakse, et tüüpilise kammkeraamika algus Lätis peaks paremini haakuma tänaste arusaamadega selle etapi algusest mujal Kirde-Euroopas ning paiknema varaseimalt 3900.–3800. aasta juures eKr.
Andres Tvauri uurib Pihkva stiilis savinõusid, mida kasutati Eestis laialdaselt 11.–18. sajandil, keskendudes 11.–15. sajandi tüüpidele 1–4. See keraamika jõudis Ida-Eestisse aastatel 1030–1061, mil Tartu oli Kiievi suurvürstide kindlustatud punkt. 13. sajandil levis see keraamikatüüp laiemalt, peamiselt Ida- ja Lõuna-Eestis, olles seotud novgorodlaste ja pihkvalaste kohalolekuga Tartu (1223–1224) ja Viljandi (1223) linnuses ning hiljem Pihkva käsitööliste saabumisega Tartu ja Viljandi linna 1230. ja 1240. aastatel. 14.–15. sajandil levis selline keraamika kogu mandri-Eestis, välja arvatud Lääne-Eestis, ning tõenäoliselt toodeti seda kohapeal.
ESTONIAN JOURNAL OF EARTH SCIENCES
Ajakirja Estonian Journal of Earth Sciences 2025. aasta detsembrinumbrisse on koondatud mitmekesine valik uurimusi paleoklimatoloogia, paleontoloogia, sedimentoloogia, hüdroloogia ja rakendusgeoloogia valdkonnast.
Numbri avaartiklis Samuli Helama ja kaasautorite sulest rekonstrueeritakse Lõuna-Soome Hilis-Holotseeni suveperioodi paleotemperatuure, kombineerides kõrge ajalise lahutusega puude aastarõngaste lülipuidu puidutiheduse varieeruvust ajalooliste fenoloogiliste andmetega, mis võimaldab paremini iseloomustada ja mõista piirkondlikke kliimatrende viimasel aastatuhandel.
Paleontoloogia valdkonnast ilmub kaks uurimust. Tiiu Märss kirjeldab Ufa (Öfö) basseinist pärinevate Siluri kuni Alam-Devoni selgroogsete stratigraafilist levikut, täpsustades agnaatide taksonoomiat ja biostratigraafiat ning näidates nende biostratigraafilist korrelatsiooni Ida-Baltikumi setteläbilõigetega. Jeon ja Toom kirjeldavad Eesti Ülem-Ordoviitsiumis uut stromatoporoidide liiki, Rosenella hosholmia sp. nov., mis on samuti esimene selle perekonna stromatoporoidi leid Balti basseinis. See avastus laiendab Rosenella paleogeograafilist levikut ning näitab, et olulisi avastusi on võimalik teha ka juba näiliselt hästi uuritud läbilõigetes.
Ervīns Lukševičs ja kaasautorid käsitlevad Läti Devoni Ketleri kihistu sedimentoloogiat ja paleontoloogiat-tafonoomiat, näidates nende setendite kujunemislugu tugeva sesoonsusega loodetest mõjutatud delta¬süsteemis.
Aldona Baubinienė näitab oma kaastöös, kuidas suurvee sageduse vähenemine on soodustanud taimestiku levikut ja jõesaarte laienemist Nerise alamjooksul ning toob esile võimalikud tulevased üleujutusohud soojeneva kliima tingimustes.
Enn Karro ja kaasautorid hindavad Gdovi põhjaveekihist pärineva Värska mineraalvee farmatseutilist potentsiaali, rõhutades kohalike mineraalveevarude sobivust hüpertooniliste nina- ja kurguspreide, aga ka teiste soolasel veel põhinevate toodete arendamiseks.
LINGUISTICA URALICA
Ajakirja Linguistica Uralica 2025. aasta viimases numbris esitab Ungari Keeleteaduse Uurimiskeskuse teadlane Erika Asztalos udmurdi deverbaalsete (e)mi̮n-tunnuseliste koopulata predikatiivvormide uudse analüüsi. Need keelendid on läbinud tüpoloogiliselt levinud grammatikaliseerumisprotsessi, alates resultatiivsest partitsiibist (nt ukno uśtemi̮n ’aken on avatud’) passiivsete konstruktsioonide predikaadini (nt perepeć śiemi̮n anajen ’udmurdi rahvustoidu sõi ema’ [sõna-sõnalt: ’udmurdi rahvustoit sai emal söödud’]), perfektini ja isegi imperfektini (nt so 1959-eti ari̮n bi̮remi̮n ’ta suri 1959. aastal’). Artiklis „Udmurdi resultatiivsetest partitsiipidest grammatiseerunud passiivi, perfekti ja imperfekti vormid“ võrdleb Erika Asztalos XIX sajandi rahvaluule andmeid tänapäeva korpuseandmetega. Analüüs näitab, et kui kõiki rahvaluulest pärinevaid näiteid saab pidada resultatiivseteks partitsiipideks, siis tänapäeva (e)mi̮n-konstruktsioonid on heterogeensed: peale resultatiivsete partitsiipide on ka mõningaid passiivi, perfekti ja imperfekti vorme.
OIL SHALE
Ajakirja Oil Shale värskes numbris on neli artiklit, mille autoriteks on Hiina teadlased. Kaks neist on ülevaateartiklid, mis käsitlevad põlevkivi in situ ümbertöötlemise tehnoloogiaid ehk põlevkivireservuaaride maa-alust kuumutamist kerogeeni termiliseks krakkimiseks ning pakuvad kindlasti huvi kõigile teemast huvitatud lugejatele.
Esimeses ülevaateartiklis „Review on in situ conversion of oil shale“ antakse põhjalik ülevaade erinevatest põlevkivi in situ konversioonitehnoloogiatest, sh geotermiliste kütuseelementide protsessist ja ülekriitilise vee kasutamisest. Artiklis kirjeldatakse in situ konversioonitehnoloogiate praegust seisu ja arengusuundi Hiinas, rõhutades uuringute edendamise ja peamiste tehnoloogiliste väljakutsete ületamise olulisust, et saavutada põlevkiviressursside ulatuslikum kasutus.
Teine ülevaade pealkirjaga „Oil shale electric heater and its optimization: a review“ keskendub maa-alustele elektrikütteseadmetele, mida kasutatakse põlevkivi in situ töötlemisel. Artiklis tutvustatakse nende tehnoloogiate tööpõhimõtteid, omadusi ja piiranguid.
Samuti soovitame lugeda uue numbri teisi artikleid, mis keskenduvad uudsete meetodite väljatöötamisele põlevkivi füüsikaliste ja keemiliste omaduste määramiseks erinevates maardlates.
PROCEEDINGS OF THE ESTONIAN ACADEMY OF SCIENCES
Ajakirja Proceedings of the Estonian Academy of Sciences detsembrinumbris on üheksa artiklit Eesti ja välismaa teadlastelt. Artiklid käsitlevad teadusmeetriat, matemaatilist füüsikat ja üldrelatiivsusteooriat ning topoloogilisi algebraid.
Jüri Alliku, Mart Saarma ja Anu Realo artiklist „Kuidas sai Eestist maailma kõige kiiremini kasvava teadusjõukusega riik?“ leiab andmebaasil Essential Science Indicators (ESI; ClarivateTM) põhineva analüüsi, milles reastatakse autorid, asutused, riigid ja ajakirjad viitamise tulemuslikkuse alusel aastatel 2014–2024. Kakskümmend aastat tagasi oli Eesti teadusartiklite mõjukus 20% madalam kui ESI maailma keskmine. 2025. aastal on Eesti teadlaste artiklite keskmine viitamissagedus ESI maailma keskmisest 81,7% kõrgem, Eesti on Islandi ja Singapuri järel maailmas kolmandal kohal ning edestab oma eeskujusid Soomet ja Rootsit. Eesti teaduse mõjukuse kiirele kasvule pole leitud ühte lihtsat seletust. Ükski neljast analüüsitud tegurirühmast – teaduspoliitika, rahastamine, välisabi ja eetos – ei suuda üksi täielikult seletada Eesti edukust, eriti võrreldes naabrite Läti ja Leeduga. Eesti on suurepärane näide sellest, kuidas tegurite unikaalne koosmõju võib viia teadusjõukuse kiireima kasvuni kogu maailmas, kuigi tegurite täpne kombinatsioon on veel kindlaks tegemata.
Jüri Engelbrecht, Kert Tamm ja Tanel Peets käsitlevad artiklis „Interdistsiplinaarsus biofüüsikaliste protsesside modelleerimisel“ signaalide levikut närvikius (aksonis) kui äärmiselt huvitavat biofüüsikalist protsessi, mille modelleerimisel tuleb tugineda interdistsiplinaarsele lähenemisele. Vastav matemaatiline mudel põhineb füüsikaseadustel, millest tuletatakse rea hüpoteeside ja oletuste põhjal protsessi kirjeldavad võrrandid. Sellise keeruka protsessi kirjeldus nõuab interdistsiplinaarseid teadmisi füüsikast, keemiast ja matemaatikast ning elektrofüsioloogia katseid, mis tuleb siduda terviklikuks mudeliks. Interdistsiplinaarsete põhimõtete rakendamist võivad aga raskendada erinevused teadusvaldkondade mõttelaadis.
TRAMES. A JOURNAL OF THE HUMANITIES AND SOCIAL SCIENCES
Numbri avab Türgi õpetlase Nilay Erdem Ayyıldızi artikkel „Saja Aakri Metsa taga: posthumanism A. A. Milne’i teoses „Karupoeg Puhh““. Inglise autori Milne’i silmapaistva raamatu „Karupoeg Puhh“ (1926) tegevus toimub posthumanistlikus ruumis, Saja Aakri Metsas, kus elavad harmoonias inimtegelane Christopher Robin ja tema loomadest sõbrad. Raamat loob tasakaalu inimliku ja mitte-inimliku, kultuuri ja looduse, mõistuse ja aistingute vahel. Uuring analüüsib, kuidas „Karupoeg Puhh“ illustreerib posthumanismi rakendamist lasteteostes, et selgitada, kuidas inimese ja mitte-inimliku piirid on hägused, kuidas loomade tegutsemisvõime ja mitte-inimlik subjektiivsus raamatus konstrueeritakse ning kuidas kommunikatsioon ja mitte-inimlik ekspressiivsus ületavad antropotsentrilise keele ja ratsionalistliku diskursuse piire, võttes omaks posthumanistliku lähenemisviisi. Seega näitab uuring, et Puhh aitab lastele mõeldud lugude kaudu kaasa posthumanismi mõistmisele ja teostamisele, ületades Disney’i kompanii arvukate Puhhi-teemaliste filmide antropotsentrismi seatud piire.
Türgi uurijate Emine Atmaca ja Reshıde Gözdaşi artikkel käsitleb Lõuna-Krimmi tatarlaste pulmakombeid läbi aegade. Lõuna-Krimmi tatarlaste traditsioonilised abielurituaalid on värvikate ja meelelahutuslike sündmuste sari, mis toimuvad pruutpaari kodus ja kestavad kolm kuni seitse päeva. Artikli eesmärgiks oli kindlaks teha, kas krimmitatarlaste abieluga seotud traditsioonid, kombed, usulised veendumused ja tavad ning tseremooniad jätkuvad endiselt.
Indoneesia uurijate Ria Andayani Somantri jt antropoloogiline artikkel käsitleb Sunda saarestiku pühade rituaalsete söömaaegade vardjat Canonit (naine). Uurimuses kasutatakse Lévi-Straussi kulinaarse kolmnurga meetodit. Riisi keetmine (algul on riis toores, siis on toit valmis) sümboliseerib üleminekut looduselt (toores) kultuurile (küps). Pühade söömaaegade rituaalsed ohvriannid aitavad säilitada sotsiaalset tasakaalu, tugevdada hierarhiat ja kogukonna sidusust.
Armeenia teadlaste Grigor Arshakyani jt käsitlus Venemaa ja Türgi rivaalitsemisest Euraasia regioonis jätkab artiklite seeriat arengutest Zbigniew Brzezinski suurel malelaual. Nende kahe riigi rahvuslike huvide lahknevused avalduvad peamiselt geopoliitiliselt tundlikes piirkondades, eelkõige Lõuna-Kaukaasias ja Lähis-Idas, kus nende kattuvad mõjusfäärid süvendavad pingeid.
Tartu Ülikooli õppejõudude Anne Reino, Maaja Vadi, Kertu Mürgimäe ja Eneli Kindsiko artiklis „Tasakaalustamine: enesejuhtimine ja kodus töötamise kaugtöökeskkond“ uuritakse, kuidas kaugtöötajad tasakaalustavad kodu kui elu- ja tööruumi duaalsust. Käsitletakse heaolu, tööharjumusi ning füüsilise ja virtuaalse tööruumi omadusi. Tulemused näitavad kodust töötamise keerulist dünaamikat: kuigi töötajad hindavad selle paindlikkust ja mugavust, seisavad nad silmitsi ka selliste väljakutsetega nagu halb ergonoomika, digitaalne väsimus ja sotsiaalne isolatsioon.
Kommunikatsiooni- ja digipädevuse ekspert ning koolitaja Diana Poudel (Tartu Ülikool) uurib, kuidas saavad metafoorid parandada meie arusaamist meedia- ja infokirjaoskusest. Analüüsitakse, kuidas Eesti akadeemia, kaitse, meedia ja hariduse eksperdid kasutavad metafoore meedia- ja infopädevuse põhimõistete selgitamiseks. Kvalitatiivse metafoorianalüüsi abil ilmnes viis korduvat allikavaldkonda: TOIT tootmise ja tarbimise jaoks, VESI voolu ja suuna jaoks, MÜRA ülekoormuse ja sekkumise jaoks, MÄNGUVÄLI koostöö jaoks ja LAHINGUVÄLI konflikti jaoks. Hoolikas ja kontekstipõhine metafoori valik parandab õpetamist, avalikku suhtlust ja poliitikat, samas kui hooletu metafooride kasutamine võib hoopis kahju teha.
Numbri lõpetab Tanel Hirve (Tartu Ülikool) artikkel „Väljakutsed eesti teaduspoliitikas: bibliomeetriline perspektiiv“. Viimase kolme aastakümne jooksul on Eesti teadus jõudnud rahvusvahelise tunnustuseni. Selle edu peamisteks edasiviivateks teguriteks on olnud Euroopa Liiduga liitumine, välisrahastus ja rahvusvaheline koostöö. Lähemal vaatlusel on aga paljud tunnustatud teadussaavutused osutunud ülehinnatuks või metodoloogiliselt küsitavaks. Käesolev artikkel analüüsib Eesti teadusarengut, kasutades avaldamis- ja tsiteerimismõõdikuid, autorlusmustreid ja demograafilisi andmeid. See toob esile tsiteerimispõhiste võrdlusaluste piiratuse riikliku uurimistöö hindamisel ja seab kahtluse alla bibliomeetriliste protsentiilide eesmärkide asjakohasuse teaduspoliitikas. Uuring seab kahtluse alla ka arvamuse, et doktoriõppe lõpetamise määra langus on peamiselt tingitud demograafilistest muutustest, osutades hoopis struktuurilistele teguritele. Uuringu tulemused rõhutavad vajadust hinnata uuesti bibliomeetriliste näitajate rolli teaduspoliitikas ja tulemuslikkuse hindamisel. Oodatult on Tanel Hirve artiklis kõige rohkem tsiteeritud akadeemik Jüri Alliku arvukaid artikleid sel teemal.
Lisainfo:
Teavituse uue ajakirjanumbri ilmumise kohta saab tellida siit.
Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus ootab teadusartiklite käsikirju. Rohkem infot leiab ajakirjade lehelt.