„Hea toimetus ei ole lihtsalt väravavaht, vaid aitab ka artiklil paremaks saada,“ tõdeb pikaaegne teaduskirjastaja, Eesti Teaduste Akadeemia asepresident ja Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm. Ajame juttu juubeli valguses, kuivõrd Eesti Teaduste Akadeemia esimese teadusajakirja ilmumisest täitub järgmisel aastal 75 aastat.
Olete tänavu maist ka Eesti Teaduste Akadeemia kirjastusnõukogu esimees. Samal ajal tunnete kirjastust seestpoolt juba pikemat aega, muu hulgas Acta Historica Tallinnensia peatoimetajana. Millised võiksid olla kirjastuse järgmised suuremad arengusuunad?
Ma ei arva, et kirjastus vajaks tingimata suuri muutusi. Pigem on vaja teha senist tööd veel mõtestatumalt ja pädevamalt. Meil on terve rida pika ajalooga ja rahvusvaheliselt tunnustatud ajakirju ning see on tugev alus, mille pealt edasi liikuda. Lähiaastate märksõnad on minu jaoks ennekõike tehniliste tööprotsesside automatiseerimine, ajakirjade rahvusvahelise nähtavuse kasvatamine ja toimetustöö põhimõtete suurem ühtlustamine. Samuti tuleb vaadata üle, kuidas muuta käsikirja teekond esitamisest avaldamiseni võimalikult lihtsaks ja kiireks, tegemata sealjuures mööndusi kvaliteedis. Üks osa sellest võiks olla uute platvormide, nagu OJS (Open Journal System – toim.) ja SciFlow, kasutuselevõtt, mis muudaksid kirjastamisprotsessi sujuvamaks.
Olete olnud aastate jooksul seotud väga erinevate kirjastuste ja ajakirjadega – Varraku, Tallinna Ülikooli Kirjastuse, Vikerkaare, Journal of the Philosophy of History ja Acta Historica Tallinnensiaga. Kuidas on teaduskirjastamine selle aja jooksul muutunud ja kuhu see praegu liigub?
Kõige suurem muutus on muidugi see, et teaduskirjastamine on muutunud olemuslikult digitaalseks ja globaalseks. Veel paarkümmend aastat tagasi mõeldi ajakirjast ennekõike kui regulaarselt ilmuvast trükisest, praegu on trükinumber järjest enam ühe pideva digitaalse avaldamisprotsessi kõrvalsaadus, ja sedagi ilmselt enam mitte kauaks. Teine suur muutus on avatud juurdepääs – ootus, et avaliku raha eest tehtud teadus oleks ka avalikult kättesaadav, on minu meelest täiesti põhjendatud. Samal ajal on teadusartiklite hulk maailmas tohutult kasvanud ning see muudab kvaliteedi filtreerimise üha olulisemaks. Autorite ring on kindlasti rahvusvahelisem kui varem ja inglise keel on teaduses veelgi domineerivamaks muutunud. See aga tähendab, et väikeste teadusruumide üks ülesandeid on mõelda ka sellele, mida me tahame säilitada omaenda teaduskultuurist ja teaduskeelest. Minu meelest ei ole rahvusvahelisus ja kohaliku teaduskultuuri hoidmine omavahel vastuolus – hea teaduskirjastus peab suutma teha mõlemat.
Eesti on väike teadusriik, aga Teaduste Akadeemia Kirjastus annab välja tervet rida rahvusvahelisi teadusajakirju. On seda Eesti mõõtu riigi kohta palju või vähe?
Ma ei ole kindel, et ajakirjade arv iseenesest meile väga palju ütleb. Õigem on küsida, kas igal ajakirjal on selge teaduslik profiil, piisavalt tugev autorite ja lugejate ring ning pädev toimetus. Kui need tingimused on täidetud, siis ei ole kaheksa teadusajakirja ühe teaduskirjastuse kohta sugugi palju. Väikese teadusriigi puhul võivad oma ajakirjad olla sealjuures eriti tähtsad, sest nende kaudu on võimalik kujundada teatud uurimisvaldkondi, tuua kokku rahvusvahelisi teadusvõrgustikke ja mõnel puhul panustada ka omaenda kultuuri mõtestamisse. Samas ei ole mõtet ajakirja pidada lihtsalt traditsiooni pärast – iga ajakiri peab oma vajalikkust ja taset pidevalt tõestama. Teadusajakirja väärtust ei määra see, kus see geograafiliselt ilmub, vaid see, kas head teadlased tahavad seal avaldada ja teised teadlased seal avaldatut lugeda.
Kirjastuse ajakirjad on rahvusvaheliselt indekseeritud ja tunnustatud, kuid Eestis ei pruugi laiem avalikkus nende olemasolust kuigi palju teada. Kas peaks?
Hakatuseks peab nentima, et teadusajakirja esmane ülesanne ei ole olla laiale avalikkusele tuntud. Tema peamine publik on ikkagi rahvusvaheline teadlaskond. Aga see ei tähenda, et Eestis ei peaks keegi teadma, et meil on olemas selline kõrgetasemeline teaduskirjastamise traditsioon. Seda enam, et mitmes ajakirjas käsitletakse ka konkreetselt Eestiga seotud teemasid. Minu meelest võiksime senisest palju paremini tutvustada mitte niivõrd ajakirju endid, vaid neis ilmuvaid huvitavaid uurimistulemusi. Igas ajakirjas ilmub artikleid, millel on laiem ühiskondlik või kultuuriline tähendus, aga enamasti ei jõua see teadmine teadlaskonnast kaugemale. Siin saavad kirjastus, akadeemia, ülikoolid ja ka teadusajakirjanikud senisest paremini koostööd teha.
Milline on Eesti ülikoolide roll akadeemia kirjastuse tegevuses? Kas nad on pigem partnerid või konkurendid?
Kindlasti partnerid. Ma ei näe siin tegelikult kuigi suurt põhjust konkurentsist rääkida. Akadeemia kirjastuse ajakirjad sünnivad juba praegu tihedas koostöös ülikoolide ja teiste teadusasutustega ning näiteks Proceedings of the Estonian Academy of Sciences ilmub koostöös mitme Eesti ülikooliga. Väikese riigi puhul oleks üsna mõttetu rajada üksteise kõrvale rööpseid süsteeme ainult selleks, et iga institutsioon saaks öelda, et tal on oma ajakiri või oma kirjastus. Pigem tuleb vaadata, kus on võimalik ressursse, oskusi ja rahvusvahelisi võrgustikke ühendada. Eesti Teaduste Akadeemia üks loomulikke rolle ongi olla institutsioonideülene kohtumispaik. Seda põhimõtet võiks ka teaduskirjastamises senisest teadlikumalt arendada.
Järgmisel aastal jõuab akadeemia teaduskirjastamise traditsioon olulise tähiseni: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetiste esimene number ilmus 75 aastat tagasi – 1952. aastal. Samal ajal muudavad digiteerimine ja tehisaru kirjastamist väga kiiresti. Mis teadusajakirjadest üldse tulevikus saab?
Tegelikult on muutus juba toimunud – teadusartikkel ei ole enam lihtsalt tekst, mis paigutatakse ajakirjanumbrisse ja trükitakse paberile. See on ühtlasi digitaalne objekt koos DOI, metaandmete, linkide, andmestike ja erinevate masinloetavate kihtidega. Kunagiste akadeemia toimetiste järglane Proceedings ise ilmub juba praegu veebis pideva avaldamise põhimõttel: artiklid tehakse kättesaadavaks kohe, kui need on valmis. Tehisaru kiirendab seda arengut veelgi: vastavaid rakendusi saab kasutada keelekorrektuuris, viidete kontrollimisel, metaandmete loomisel ja ilmselt varsti paljudes teisteski tehnilistes tööetappides. Aga ma oleksin väga ettevaatlik väitma, et tehisaru võiks asendada toimetaja või retsensendi sisulise töö. Teaduskirjastamise keskne väärtus on usaldus ja vastutus ning vastutust ei saa algoritmile delegeerida. Pigem vabastab tehnoloogia inimesi rutiinsemast tööst, et nad saaksid rohkem tegeleda sellega, kus inimese otsustusvõimet on päriselt vaja.
Kas maailmas on mõni teaduskirjastus või ajakiri, kellelt Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus võiks eriti õppida? Ja mida te ise regulaarselt loete?
Ühte ideaalset eeskuju ma ei nimetaks, sest teadusvaldkonnad ja nende kirjastamiskultuurid on väga erinevad. Akadeemia seisukohalt on muidugi õpetlik vaadata vanade teadusseltside ja akadeemiate, näiteks The Royal Society kirjastamistraditsiooni: kuidas ühendada väga pikk järjepidevus pideva uuendusvõimega. Muide, esimene Philosophical Transactions hakkas ilmuma juba 1665. aastal ja see ilmub siiani, nii et teaduste akadeemiate ja teadusajakirjade kooselu on väga vana. Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus kuulub Euroopa ülikoolikirjastuste võrgustikku, mis annab võimaluse õppida väiksemate mittetulunduslike teaduskirjastuste kogemusest. Ise ma ajakirju enamasti kaanest kaaneni ei loe, vaid jälgin konkreetseid autoreid ja teemasid. Minu eriala tõttu satuvad regulaarselt ette näiteks History and Theory, Rethinking History, Annales. Histoire, Sciences Sociales, American Historical Review, Journal of Medieval History, Speculum, samuti mälu- ja kultuuriajaloo ajakirjad. Tänapäeval ongi ehk täpsem öelda, et me ei loe enam niivõrd ajakirju kui artikleid. Minu kirjakasti potsatab pea iga päev mõne uue ajakirja sisukord, mille teavituse olen endale tellinud; sel moel saan püsida jooksvalt kursis mitmekümne teadusajakirja sisuga.
Mida soovitaksite noorele teadlasele, kes kaalub, kas avaldada oma esimene artikkel just Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse ajakirjas?
Kõigepealt soovitaksin mitte lähtuda sellest, kas ajakiri ilmub Eestis või välismaal. Tuleb küsida, kas see on konkreetse artikli jaoks õige ajakiri – kas seal ilmub samalaadseid uurimistöid ja kas seda loevad inimesed, kellega autor tahab teaduslikku dialoogi astuda. Kui vastus on jah, siis ei näe ma mingit põhjust Eesti ajakirju vältida. Akadeemia kirjastuse ajakirjad on rahvusvaheliselt eelretsenseeritavad, avatud juurdepääsuga ja rahvusvahelistes andmebaasides indekseeritud. Noore teadlase esimene artikkel on nagunii oluline õppimisprotsess – esimest korda puututakse põhjalikumalt kokku retsenseerimise, paranduste tegemise ja toimetusega suhtlemisega. Hea toimetus ei ole lihtsalt väravavaht, vaid aitab ka artiklil paremaks saada. Ja ma kindlasti ei soovitaks valida ajakirja üksnes ühe numbrilise näitaja, näiteks mõjufaktori järgi.
Kui vaadata veel kaugemale: millised võiksid akadeemia ajakirjad olla siis, kui esimese teadusajakirja ilmumisest täitub 100 aastat ehk aastal 2052?
Ma loodan kõigepealt, et need on olemas – aga ma ei pea sugugi vajalikuks, et need näeksid välja täpselt samasugused nagu praegu. Tõenäoliselt muutub ajakirjanumber kui selline järjest vähem oluliseks ning keskseks saab pidevalt täienev digitaalne teadmusruum, kus artiklid on seotud andmete, allikate, kommentaaride ja teiste uurimistöödega. Ilmselt muutub ka teadustekst ise: lisanduvad interaktiivsed andmed, visualiseeringud ja vormid, mida me täna veel hästi ette ei kujuta. Tehisaru on selleks ajaks kindlasti teadustöö ja kirjastamise tavapärane osa, umbes nagu praegu otsingumootor või tekstitöötlusprogramm. Aga ma usun, et üks asi jääb samaks: meil on endiselt vaja institutsioone, kes ütlevad, milline teadmine on läbinud kriitilise kontrolli ja mille eest ollakse valmis vastutama. See ongi teadusajakirja kõige olulisem funktsioon ja ma ei näe põhjust arvata, et see 2052. aastaks tingimata kaoks.