Ilmunud on Emakeele Seltsi aastaraamatu 71. number, mis sisaldab kaheksat teadusartiklit. Üle poole neist on rohkem või vähem seotud eesti keele sõnavaraga.
Madis Jürviste artikkel vaatleb sõnakujude variatsioone 17. ja 18. sajandil trükitud eesti keelt sisaldavates sõnastikes Heinrich Stahlist (1637) August Wilhelm Hupelini (1780). Ühtekokku 230 ametinimetuse ja sotsiaalse rolli tähistamiseks kasutatud sõna analüüs peegeldab tolleaegseid sõnade kirjakujude variatsioone ja ka sõnaraamatute erinevusi.
Mari Uusküla, Urmo Treisalti ja Hannes Palangu uurimuses vaadeldakse seda, kuidas kõneletakse eesti keeles maastikust. Selgus näiteks, et maastikku kirjeldavad eestlased võrdselt kui maa-ala ja kui keskkonda, mõne keelekasutaja jaoks oli maastik aga siiski seotud tajukogemuse ja tunnetusega. Vanemad inimesed oskasid nimetada rohkem maastikusõnu ning neil tundus olevat noorematest põlvkondadest rikkalikum sõnavara.
Rakenduslikku sõnavara uurimise suunda esindab Kristina Koppeli, Liina Lutsepa ja Maria Tuuliku artikkel eesti keele kui teise keele õppijate hinnangutest sõnaseletustele Keeleõppija Sõnaveebis. Kirjutises vaadeldakse, millised leksikaalsed, morfoloogilised ja süntaktilised nähtused raskendavad keeleõppijal sõnaseletuste mõistmist.
Sõnavara ajaloo uurimist esindab Lembit Vaba alternatiivsete etümoloogiate sarja järjekordne osa. Heete Sahkai ja kaasautorite uurimus seob sõnavarauurimise ja fonoloogia, käsitledes pearõhu asukohta ja seda mõjutavaid tegureid eesti keele võõrsõnades.
Peale sõnavarauurimuste on aastaraamatus esindatud ka süntaksiteemad. Urmet Lepassoni artikkel uurib 1910–1920-ndatel rakendatud muudatusi eesti kirjakeele sõnajärjes, keskendudes inglise-eesti ilukirjandustõlgete vabadele klausidele. Suur osa keeleuuendajate ettepanekuid sõnajärje osas olid suunatud tajutava saksapärasuse vähendamisele, sh verbi toomisele lause lõpust ettepoole. Selgus, et uuenduslikke vabu klause kasutasid esialgu üksikud tõlkijad, kuid 1920-ndate lõpu poole levis see laiemalt, kusjuures katsetati nii radikaalsema sõnajärjemuutuse kui ka vaba sõnajärjega. Sõnajärjeuuenduse kasutuselevõtt sõltus aga pigem tõlkijast kui kirjastusest. Vabad klausid säilitasid teisi eestipäraseid jooni, seega oli kokkulangevus inglise sõnajärjega pigem juhuslik.
Suulise kõnega tegelevad Andriela Rääbis, Tiit Hennoste ja Kirsi Laanesoo-Kalk, kes vaatlevad partikleid jah ning jaa kinnitusküsimuse vastusena noorte argivestlustes. Ühe tulemusena leiavad autorid, et noorte suulistes vestlustes on jaa märksa sagedasem kui jah, täiskasvanute materjalis oli seevastu rohkem jah-vastuseid.
Lisaks leiab värskest numbrist Enn Ernitsa kirjutise Ingerimaa asustusnimedest, kus käsitletakse nii läänemeresoomepäraseid läänemeresoome päritolu kohanimesid kui ka venepäraseid läänemeresoome ja vene toponüüme.
Emakeele Seltsi aastaraamatu „Ringvaate“ rubriigist leiab ülevaate seltsi tegevusaastast, sh keeletoimkonna otsustest, ning keeleteadlastest juubilaridele pühendatud kirjutisi.
Emakeele Seltsi aastaraamat on rahvusvaheline eelretsenseeritav teadusajakiri, mida annab seltsi nimel välja Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus. 1998. aastast on Emakeele Selts assotsieerunud Eesti Teaduste Akadeemiaga.
Uus number on veebis vabalt loetav siit.
Ülevaate koostas:
Reili Argus
Emakeele Seltsi aastaraamatu peatoimetaja