Acta Historica Tallinnensia uus number keskendub Eesti vähemusrahvuste ajaloole 20. sajandil, fookusega esimesel iseseisvusperioodil. Mart Kuldkepp käsitleb artiklis „Petitioning from an Island: Negotiated Sovereignty and Ruhnu’s Incorporation into the Estonian State, 1919–1921“ Ruhnu rannarootslaste palvekirju aastatel 1919–1921. Artiklist selgub, et saare elanikud ei olnud Eesti riigivõimu kehtestamise passiivsed tunnistajad, vaid püüdsid ise mõjutada tingimusi, mille alusel Eesti suveräänsust Ruhnul teostama hakatakse. Kuldkepp asetab Ruhnu juhtumi Eesti–Läti territoriaalse vaidluse, Rootsi huvi ja kohaliku kogukonna ajaloolise eriseisundi taustale ning näitab, kuidas palvekirjadest sai vahend oma põliste õiguste ja varasemate lubaduste kaitsmiseks.
Triin Tark uurib artiklis „Depriving Small Ethnic Minorities of Legal Existence? The Supreme Court on Ethnicity in 1920s Estonia“ väikesearvuliste vähemusrahvuste õigusliku eksistentsi küsimust 1920. aastate Eestis, keskendudes Riigikohtu lahenditele isikutunnistuse rahvusmärke asjus. Artiklist ilmneb, et rahvuse määratlemine ja vähemusrahvuste tunnustamine ei olnud üksnes poliitiline küsimus, vaid sõltus ka bürokraatiast, õiguspraktikast ja riigi tõlgendustest vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seaduse rakendamisel.
Olev Liivik analüüsib artiklis „Volõõnia sakslaste poliitiline integratsioon sõdadevahelises Eestis kodakondsuse taotlemise näitel“ Eestisse enne esimest maailmasõda saabunud Volõõnia sakslaste poliitilist lõimumist. Rahvusarhiivi kodakondsustoimikutele tuginedes näitab ta, et naturalisatsiooniprotsess kestis kogu sõdadevahelise perioodi, venis sageli aastatepikkuseks ning sundis taotlejaid esitlema end riigile lojaalsete, usaldusväärsete ja Eesti ühiskonnaga kohanenud inimestena. Ühtlasi osutab autor sellele, et osa taotlejate puhul oli alanud assimilatsioon juba enne kodakondsuse taotlemist.
Numbri avaartikkel viib lugeja ajas kaugemale, 17. sajandi Eesti-, Liivi- ja Kuramaa ilmatajumise ja -mõtestamise maailma. Ulrike Plath käsitleb artiklis „Weather Heritage, Scientific Networks and Weather Memory in Seventeenth Century Estonia, Livonia and Curonia“ küsimust, kuidas ilmaga seotud sündmusi talletati, vahendati ja mäletati Läänemere provintsides varauusajal. Religioossetele, majanduslikele ja varateaduslikele tekstidele tuginedes näitab Plath, et ilmaalased teadmised olid ühtaegu kohalikud ja rahvusülesed, sotsiaalselt põimunud ja hierarhiliselt vahendatud, praktilised ja teoloogiliselt laetud. Nii ei avane 17. sajandi ilmamälu mitte ainult loodusnähtuste kirjeldamise, vaid ka kultuurilise mäletamise ja teadmiste liikumise ajaloona.
Uus number on veebis vabalt loetav siit.
Marek Tamm
Acta Historica Tallinnensia peatoimetaja