Peaminister Andrus Ansipi kõne Akadeemia üldkogu aastakoosolekul

26.04.2006

© Vabariigi Valitsus
http://www.valitsus.ee/?id=2853

Austatud Eesti Vabariigi President ja proua Ingrid Rüütel!
Austatud Riigikogu esimees, austatud Eesti Teaduste Akadeemia president, lugupeetud akadeemikud!

Teie seas, austatud akadeemikud, on iga kaheksas kas olnud või on praegu professionaalne poliitik. On olnud Riigikogu koosseise, kus veerand liikmetest on praeguses mõttes doktorikraadiga. Seega suuresti tänu teile – teadlaste ja poliitikutena - on oluliselt kiirenenud Eesti majanduse areng. 2004. aasta 7,8- ja mullune 9,8-%-line majanduskasv kinnitab seda. Üha rohkem eelarvevahendeid on olnud võimalik suunata sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. 2005. aastal suurenes väljamakstud palkade kogusumma 16 % ja tööpuudus langes 7 % piirimaile. Kõikvõimalikes maailma riikide konkurentsivõime edetabelites on Eesti koht hea.

Muidugi, eks ole neidki, kes kõiges selles näevad üksnes juhuse läbi sülle kukkunud õnne või kelle jaoks on viimase kahe aasta edunumbrid saavutatud lausa Euroopa Liiduga liitumise kiuste.

Meie eesmärgid on ka praegu ambitsioonikad. Innustatuna Soome ja Iirimaa edust,  peame minema edasi.

Et Eesti SKT kahekordistuks püsihindades mõõdetuna järgmise 10 aastaga, peaks majanduskasv olema keskmiselt üle seitsme protsendi aastas. Viimase kuue aasta 7,6-protsendiline keskmine majanduskasv kinnitab, et selles pole midagi üleloomulikku. Kui aga majanduskasv on saavutatud üksnes või suuresti sissetulnud välisraha poolt ülesköetud sisetarbimise suurenemise arvel, pole põhjust rääkida jätkusuutlikust arengust.

Kui me ei suuda eksportida maailmaturule kõrge lisandväärtusega teadusmahukaid kaupu ja teenuseid, pole meil mõtet unistada oma SKT per capita näitajaga Euroopa  viie kõige edukama riigi sekka jõudmisest.

Ja just siin on põhjust pöörata pilk teaduse ja teadlaste poole.

Meie valik on innovaatilisus ehk uuendusmeelsus. See tähendab põhimõttelisi murranguid majanduse struktuuris, veelgi enam aga suhtumistes ja mõtteviisis.

Me oleme teinud mitmeid arengukavasid, mida läbib märksõnana “teadmistepõhine majandus” või „teadmistepõhine Eesti”.  Meiegi eesmärk peab olema suurendada kulutusi teadus- ja arendustegevusele kolme protsendini SKT-st.

Aastail 1998-2004 on kulutused teadus- ja arendustegevusele suurenenud 451 miljonilt kroonilt 1,294 miljardi kroonini, seega ligi kolm korda. Kui arvestada, et samal ajal suurenes SKT tegelikes hindades pisut üle kahe korra, võime rääkida teadus- ja arendustegevuse eelisrahastamisest teiste valdkondadega võrreldes. Suhtena SKT-sse mõõdetuna suurenes kulutuste osatähtsus teadus- ja arendustegevusse neil aastail 0,6 protsendilt 0,9 protsendile.

Oluliselt on mitmekesistunud teadus- ja arendustegevuse rahastamise baas. Nimelt suurenes kõnealusel ajavahemikul erasektori osatähtsus teadus- ja arendustegevuse rahastamisel pea kaks korda – 10,5 protsendilt 19,4 protsendini.

Paraku moodustab suure osa nn erakulutustest Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse vahendusel laekuv raha. Innovatsiooni alal edukates ja konkurentsivõimelistes riikides, nagu näiteks meie naabermaal Soomes, kannavad ettevõtted ligikaudu 70 protsenti teadus-ja arendustegevuse kulutustest ning meie 20 protsenti on selle kõrval üsna tagasihoidlik.

Ometi moodustavad just Soomest ja Rootsist tulnud investeeringud koguni 80 protsenti kõigist Eestisse tehtud otsestest välisinvesteeringutest. Miks soomlased ja rootslased, kes oma kodus investeerivad teadus- ja arendustegevusse, ei tee sedasama Eestis? Miks meie oma ettevõtjad nii vähe teadus- ja arendustegevusest hoolivad?

Teadusartiklite arvult tuhande elaniku kohta (4,6) oleme kolm korda paremad oma lõunanaabritest Lätist (1,6) ja Leedust (1,7), kuid jääme kolm korda alla Soomele (15,2) ja õige pisut Taiwanile (5,0).

Ka teadusartiklite viidatavuse suhtarvuga on olukord peaaegu samasugune – oleme (32) neli korda paremad Lätist (8) ja Leedust (8),  aga viis korda kehvemad Soomest (170) ja pisut  paremad Taiwanist (24).

Kuid USA patente on Eestil aastatel 1995-2006 miljoni elaniku kohta vaid kuus, Soomes seevastu 1629 ja Taiwanil 1485. Ka see, et lätlastel ja leedulastel tuleb vaid kaks USA patenti miljoni elaniku kohta, pole meile lohutuseks. Pilt on kurb, sest meil puuduvad vajaliku tasemega (PhD) spetsialistid ettevõtluses.

Ma ei väsi kordamast, et me vajame noori doktorikraadiga teadlasi nii ülikoolidesse kui ettevõtetesse. Tahaksin loota, et sellised ajad, kus Tallinna Tehnikaülikoolis kaitsti kolme aasta jooksul, s.o aastail 1996-1998 kokku vaid 12 doktoritööd, ei kordu enam kunagi. Palun ärge võtke seda minu viidet Tallinna Tehnikaülikoolile kui spetsiifilist etteheidet sellele ülikoolile, see on üldistatav näide. Keskmine professorite vanus kasvab. Ka Teaduste Akadeemia liikmeskonda kuulub vaid kuus alla 60 aastast teadlast.

Kõrgetasemelise doktoriõppe eelduseks on eeskujulik teaduse infrastruktuur. Ja selles valdkonnas saab riik teha märksa rohkem, kui siiani tehtud.

Kuid on vähe lootust, et olulise prioritiseerimiseta ja vahendite fookuseeritud kasutamiseta noori doktoreid lähemal ajal vajalikul hulgal juurde tuleb.

Mitte kusagil ega mitte kunagi pole raha piisavalt. Meile meeldib rääkida sellest, et oleme teinud valiku infotehnoloogia, biomeditsiini ja materjalitehnoloogia kasuks. Samas arengukava või strateegia tundub olevat hea siis, kui selles kõik mõeldavad uurimissuunad on üles loetletud.
Miskipärast on minu uksele kõige kõvemini koputanud rahvusliku Antarktika-jaama igatsejad ja seda pealegi prioriteetsete valdkondade esindajate allkirjastatud toetusega.

Tegelikult saavad raha ikka need, kes on varemgi on saanud. Eesti Teadusfond annab välja 673 granti ja lisaks sellele sihtfinantseeritakse 244 teemat. Samal ajal moodustavad viited vaid saja tippteadlase töödele koguni 81 protsenti kõigist Eesti teadlaste töödele tehtud viidetest.

Avaliku sektori kulud haridusele protsendina SKT-st on meil aastaid  EL25 riigi tasemest isegi pisut kõrgemal. Kuid TA kuludes on vahe EL25-ga püsinud 1992 aastast muutumatuna. Ja kuidas ka ei vaata, ikka on just erasektori osa puudu.

Pole mõtet süüdistada ettevõtjaid liigses ihnsuses või lühinägelikkuses. Ettevõtja annab oma raha konkurentsivõimeliste lahenduste eest. Ettevõtja tahab teenida kasumit ja seda ei saa talle pahaks panna.

Väljapääs on vahendite kontsentreerimises, võtmevaldkondade täpsemas defineerimises. See on raske, kuid vältimatu. Vahendeid jätkuvalt pihustades me edu ei saavuta.
Praegu koostatav „Teadmistepõhine Eesti 2007-2013” on strateegiadokument, mis peab määratlema lähiaastateks Eesti teadus-ja arendustegevuse ning innovatsiooni põhimõtted, eesmärgid ja tegevused.  Strateegia peab heaks kiitma nii valitsus kui ka Riigikogu ning loodetavasti toimub see veel sellel aastal. Ma tahan, et see strateegia oleks midagi rohkemat kui vaid rahastamist vajavate valdkondade loetelu.
Just selles dokumendis saab kajastuda vaade sellest põllu servast, kuhu tahame sirget vagu ajades välja jõuda.

Soovin jõudu ja edu Eesti teadlastele ja algavale Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu aastakoosolekule.

Keemikuna on mul tõeliselt hea meel olla esimese Wilhelm Ostwaldi nimelise medali väljaandmise juures. Tahaksin väga loota, et sellele ainsale Eestis ülikooli lõpetanud ja siin töötanud nobelistile, kelle suurhetkest möödub 2009. aastal sada aastat, lisandub mitte just väga kauges tulevikus meie päris oma Nobeli preemia laureaat. Loomulikult on mul eriliselt hea meel, et esimese W. Ostwaldi nimelise medali laureaat on väljapaistev teadlane ja suurepärane õpetaja, minu kursusejuhendaja akadeemik-professor Viktor Palm. Õnnitlen laureaati.